[Aspelund]

Üks kurb sõnum Eesti mootorispordi ajaloo fännidele: praegu lammutatakse Hobujaama tänaval asunud endise Tallinna Autoremonditehase nr. 1 hoonet, mis on tuntud kui vormelite \"Estonia\" sünnikodu.

Paekivist tehasehooned annavad peagi teed järjekordsele ärihoonele.

Asp

[mrali]

Ostan,müün,vahetan-selline see tänane Eesti kahjuks on.Kurb,aga tõsi.

[valdo]

Üks kurb sõnum Eesti mootorispordi ajaloo fännidele: praegu lammutatakse Hobujaama tänaval asunud endise Tallinna Autoremonditehase nr. 1 hoonet, mis on tuntud kui vormelite \"Estonia\" sünnikodu.

Mis sai spets-sisseseadest? Ega ometi emeks... ?

[Aspelund]

Sisseseadet pole seal vist enam eelmisest aastast. Osa läks tõenäoliselt Kavoriga kaasa. Vanametalli kogumiskastid said ka oma osa.

Asp

[Väravamehaanik]

Sisseseade jagunes põhimõtteliselt kolmeks. Esimene osa kolis Kavoriga kaasa Kose aiandisse, teine osa müüdi maha ja kolmas osa läks kokkuostu.
Palju suurem probleem on aga selles et kõik tehnilised joonised ja dokumentatsioon läks prügikasti. Kahjuks saime hilja jaole ja see kast kuhu mina soliidse inimese kombel sisse kummardusin oli juba vähe väärtuslik. Vanakaru saak oli pisut parem, kuid mitte kuigi olulise väärtusega. Kogu see lugu juhtus pea neli aastat tagasi, nüüd läks veel ainult hoone järgi. Kangas ja Nööp poe näol on uuem tootmishoone veel alles aga ilmselt mitte kauaks.

[PETSS]

Kahju ,et pole õppust võetud Tartu tehase lõpust.Kõik kordub ja jääbki vist siinses ühiskonnas veel aastateks.Rahamaitse vist on ikse nii magus,et ei hoolita millestki.Kui juba Nõmme linnosa walitsus palub oma pargid kaitse alla wõtta,et noid täüs es ehitataks siis on siin miskit ikse wäga valesti.Too minu arwamus asjast.

[mrali]

See dokumentatsiooni hävimine,selle kohta ei oska muud sõna öelda kui sigadus.
Paraku pole see esimene ning ka kardetavasti viimane juhtum (Tartu tehas,Talleks jne jne...)

Sisseseade jagunes põhimõtteliselt kolmeks. Esimene osa kolis Kavoriga kaasa Kose aiandisse, teine osa müüdi maha ja kolmas osa läks kokkuostu.
Palju suurem probleem on aga selles et kõik tehnilised joonised ja dokumentatsioon läks prügikasti. Kahjuks saime hilja jaole ja see kast kuhu mina soliidse inimese kombel sisse kummardusin oli juba vähe väärtuslik. Vanakaru saak oli pisut parem, kuid mitte kuigi olulise väärtusega. Kogu see lugu juhtus pea neli aastat tagasi, nüüd läks veel ainult hoone järgi. Kangas ja Nööp poe näol on uuem tootmishoone veel alles aga ilmselt mitte kauaks.

[Sm. Tasku]

Aga kes süüdi, et dokumentatsioon hävis?

[Väravamehaanik]

Tuleb ilmselt ennast kaassüüdlaseks tunnistada, sest viibisin üsna lähedal kui visati aga ei jõudnud õigel ajal jaole. Uued omanikud omastasid kinnisvara ja lihtsalt puhastasid seda ja eelmisi polnud toimiva organisatsioonina enam alles.

[Potsataja103]

Kahju, 80-ndate algul sai seal koolipoisina ekskursioonil käidud, oli ikka põnev küll. Aga mis teha - äri ei anna häbeneda.

[valdo]

Paekivist tehasehooned annavad peagi teed järjekordsele ärihoonele.

Ma ei saa aru sellest, kas paekivist (endised tootmis)hooned ei kannata siis ärihooneks ümber ehitada, jättes sellega osagi vana aurat alles? Miks peab sinna hullujussi peale mörrama laskma, et siis nullist alustada? Nagu oleks Eesti ajaloota maa?

Samal teemal - kellele jäi eelmisel sügisel Ülemistel ette 1920tel aastatel ehitatud Estonia eksport-tapamaja rahvusromantismi-stiilis veetorn? Veneaegne lihakombinaadi kompleks samas kõrval - selle mahabuldooserdamisest saan aru, sest sel ei olnud väärtust. Aga 1920te aastate stiilne veetorn oleks iga kaasaegset äri- vm hoonet ainult kaunistanud.

[Sm. Tasku]

Midagi pole parata aga kõik paekivihooned ei ole automaatselt üle või eelmise sajandi tööstusarhitektuuri musternäidised ning ühtlasi rahvusromantismi aegumatu pärand. Hobujaama tn.10 paiknenud hoone puhul ei olnud tegemist ka nö. täispaekivi ehitisega, vaid pärastsõjaaegse ehitamise perioodi tavapäraste ja käepäraste ehitusmaterjalidega (tellised, paekivi) üles laotud tavalise metallitööde tsehhi hoonega. Ja tol ajal oli täiesti tavaline, et tööstusehitiste paiknemine põhines hoopis teistel (näit. sõjaline faktor, tsiviilkaitse) asjaoludel ja mingist linnaplaneerimisest polnud juttugi. Teada on, et Tallinna garnisoni ülem ütles, et kuhu, mida ja kuipalju ehitada.
Päris ilma paekiviehitiste kultuuripärandita see Narva mnt. kvartal õnneks siiski pole. Näiteks kõrvalasuva ärihoone hotell Centrali poolse külje fassaadil ilutseb nelja korruse mahus ja suures ulatuses sinna jäetud paekivimüüritis, sisehoovil on alles jäetud mitu paekivi arkaadi, kõiki seitset korrust läbib sinna jäetud endine korsten, mille ülemine ots on hästi jälgitav näiteks Ahtri tänavalt. Ja on veel terve rida fragmente, mis on ümberehitamise käigus alles jäetud, et lastele oleks hea näidata ja välismaalastele imestada. Kokkuvõttes tahaks öelda, et kui ekskavaator hakkab sammuma Rottermanni kvartalis paiknevate jahutööstuse endiste hoonete poole või tuntud ehitusfirma lõhub kogemata ära endise paberikombinaadi mõne hoone - vaat siis peaks kopajuhile kere peale andma ja töödejuhataja autol rehvid läbi torkima. Midagi võiks veel aktsiooni korras läbi viia aga praegu ei tule meelde. Pealegi asub Hobujaama tänaval kaitsepolitsei kesklinna filiaal ja äkki kardinate vahelt filmitakse.

Lugupidamisega
Sm. Tasku

vanatehnikahuviline

[valdo]

... tuntud ehitusfirma lõhub kogemata ära endise paberikombinaadi mõne hoone

Teisel pool Tartu maanteed kadusid 1990tel aastatel ju mitu endise pärmitsehhi paehoonet ja pikk kaartega pakiviaed, mis ühel pool on siiski veel alles. Praegu on seal Sikupilli kaubanduskeskus.

[IIIFFFAR]

Miks peab sinna hullujussi peale mörrama laskma, et siis nullist alustada? Nagu oleks Eesti ajaloota maa?

Varsti ehk on...

[Luther]

Tegelikult on kogu see reisiterminaali ümbrus sadamas üks paras õudukas, kes on liikunud sealkandis, teab seda isegi. Vanade ja räämas paekivist tootmishoonete ümbrus on koht, kus palju turiste paljaks röövitud ja piirkonnale halva maine loonud. Maa ruutmeetri hind seal on väga hea hinnaga ja muidugi üritatakse see maha parseldada, et buldooser platsi puhtaks lööks ja mingile uuele plekist ja klaasist peletisele ruumi juurde teha nagu Coca-Cola plaza ja teised. Lammutamise asemel tuleks see piirkond luua ühtseks tervikuks, siis oleks asi palju väärtuslikum. Aga uue ehitamine tundub odavam viis olevat. Kui hakata mõtlema, kui paljud tänapäeva Eesti uusehitised kunagi tulevikus üldse hakkavad omama kultuurilist ja arhitektuurilist väärtust, kas N-liidu ajal ehitatud Hrustšovkad ja Lasnamäe tornelamud? Palju ehitisi, millel vähekenegi väärtust ja ajalooline mekk manu, leiab oma otsa buldooseri saha ees. Kujutage ette, milline oleks tänapäeva Pariisi arhitektuuriline väärtus, kui Napoleoni ajal poleks keskaegse vanalinna asemele ehitatud uusi maju ja laiemaid tänavaid, üheks põhjuseks oli ka suur kuritegevus kitsastel tänavatel. Õnneks on meie Vanalinn veel puutumata. Loodetavasti ei lammutata Tartu maanteel endiseid tselluloosivabriku hooneid maatasa, bürokraatidest ajuhiiglased tahtsid ju Linnahalligi maha lammutada, mis järgmiseks siis oleks – Tallinna raekoda või?
Tallinna räämas hooned on Tallinnale kuulsustki toonud, leiti ju siitsamast legendaarsele filmile „Stalker” piisavalt sürrealistlik võtteplats.

[denis23]

Tegelikult olen järgmisel seisukohal
Mitte mälestiste arv, vaid nende kvaliteet ja kättesaadavus määravad asja.

Võtame näiteks kuulsad Merekindluse varemed. Need, nagu on teada Harjumaal sadu objekte. Ning päris paljud neist on võetud muinsuskaitse alla. Kuid reaalselt, kõik need on ühte viisi räämased ja mahajäetud.
Ausõna, selle asemel et need kõike sadu vundamente ja raaduvarjendid kaitsta, oleks rohkem tolku kui oleks taastatud, või vähemalt korrastatud ja turistidele avatud üks punker või patarei.
Minu meelest väga tuttav olukord