30-05-2009, 22:12 PM
Sel nädalavahetusel möödub 50 aastat päevist, mil Tartumaal peeti esivõistlusi Ojaküla-Põvvatu-Vanamõisa ringrajal. Sellega seoses ilmus kuu algul üks mu tekst, mille ma nüüd siia (veidi täiendatult) lugemiseks panen.
Tartumaa mootorispordi unustatud keskpunkt
Maikuu eelviimasel päeval möödub pool sajandit päevast, mil peeti esimene võistlus mõneks aastaks mootorispordi keskpunktiks Tartumaal kujunenud Ojaküla-Vanamõisa-Põvvatu ringrajal.
„Kus see veel asub?“ pärib suurem osa noorematest lugejatest tõenäoliselt nõutult. Paljud on kuulnud Piritast, mõned teavad Saugat, üht-teist ollakse kuulnud Vana-Võidust, aga et Ojaküla-Vanamõisa-Põvvatu... Tema leidmiseks tuleb minna mõne kilomeetri kaugusele Tartust, sinna, kus oma teed lähevad uus ja vana Räpina maantee. Just vana maantee moodustaski suurema osa kunagisest ringrajast, täpsemalt selle stardi- ja finiðisirge.
Tänapäeval ei viita antud paigas aga koha sportlikus mõttes kuulsusrikkale minevikule praktiliselt miski. Vaid uuselamurajooni viiva tee otsas on posti otsas silt „Ringraja tee“, mis paiga ajaloost veidi aimu annab. Too teelõik on teine, veel tänaseni säilinud jupp 4322 meetri pikkusest asfaltkattega võistluspaigast. Ülejäänu on ajaloo rünnakute all olematusse kadunud.
Tegelikult tegeleti mootorispordiga Tartus juba ammu enne II maailmasõda, seda eelkõige Tähtvere pargi kolmnurgas korraldatud võidusõitudel. Seal jätkati võistlemist ka II maailmasõja järel. Edukatest võidusõitudest hoolimata oli selge, et sisuliselt kolmest sirgest ning kolmest kurvist koosnev võistluspaik oli ringrada vaid jutumärkides. Asemele oli vaja midagi muud.
Kohalikud mootorispordi entusiastid hakkasidki otsima kohta uuele ringrajale. 1957.aasta sügisel leidis üks entusiast sobiliku koha Räpina maanteel Vanamõisa ja Põvvatu vahel. Seal moodustasid kaks vana teed pikkuselt sobiliku ringi. Teid käis tartlaste kutsel vaatamas ka tuntud mootorisportlane Ants Promet, kellele raja profiil meeldis. „Sõitsime raja trassi kohalikega läbi ning minu arvamus oli, et milles probleem, andke minna,“ meenutab Promet praegu.
1958.aastal jaanuaris moodustati raja ehitamise orgkomitee ning juba 23.märtsil korraldati seal esimene hoogtööpäev, mille käigus vabatahtlikud kohale toodud kruusakoormaid laiali ajasid. Just vabatahtlike tööga toona rada rajatigi: ehitamas olid seal need, kellele mõte oma ringrajast meeldis ning kes olid selle nimel valmis oma puhkepäevi ühises töös kulutama. Oma panuse andis ka Tartu Teedevalitsus, eriti agarateks kaasalööjateks olid Luunja teemeistri piirkonna töömehed eesotsas teemeister Leo Metslangiga.
Esimene avalik viide sellele, et ringraja rajamisel nimel juba tööd käivad, on leitav ajalehest „Edasi“ 2.septembrist 1958, kui artiklis „Kollektiivi mootorisportlased“. Selles Tartu Autobussi- ja Taksiautopargi mootorispordisektsiooni tegemistest rääkivas artiklis mainitakse ka seda, et sektsiooni liikmed on andnud oma panuse uue ringraja väljaehitamisse Räpina maanteel.
Kuigi algselt plaaniti esimene võidusõit korraldada uuel ringrajal juba 21.septembril 1958 (Edasis ilmus isegi teade teede sulgemise kohta), jäi see siiski pidamata ning avavõistlused kuulutati välja hoopis 30. ja 31. mail 1959. Neist võistlustest võttis osa 53 võistlejat, teiste seas ka 11 külalist Lätist, Riia „Daugava“ motoklubist ning Moskvast. Vahetult enne Tallinnas Pirita ringrajal peetud Eesti meistrivõistlusi peetud võidusõidud möödusid Eesti võistlejate jaoks äärmiselt edukalt, ainsana loovutati esikohad meeste 125 cm3 klassis (võitja lätlane Ivars Benkis) ning vormelitel (võitjateks Haim Slepoi – Juri Sidorov). Eestlastest pälvisid esikohad Evi Nugis-Gustel, Vambola Helm, Valdo Tuulas ning külgvankritel sõitnud Peet Gustel-Helmut Aas.
Too esimene võidusõit Tartus oli märkimisväärne ka selle poolest, et esimest korda startisid siin Tartu Autoremonditehases nr.1 ehitatud vormel „Estonia-1“, Ants Prometi väikevormel „Sitikas“ ning Tallinna Taksopargis ehitatud Vormel-1 klassis võistlusauto „Vana Toomas“.
Sealt edasi sai Ojaküla-Vanamõisa ringrajast väga kiiresti hinnatud võistluspaik. Küll korraldati seal üleliiduliste rallide kiiruskatseid, küll peeti Nõukogude Liidu meistrivõistlusi ringrajasõidus. Kahel korral oli Tartu ka Kalevi Suursõidu toimumispaigaks. Lisaks peeti Tartus ka nö avatud võidusõite, kus iga soovija sai oma isikliku mootoriga starti tulla. Nii on seal võidu sõidetud nii motorolleriga Vjatka, erinevate Jawa’dega kui ka 175 cm3 Kovrovetsitega.
Ojaküla-Vanamõisa-Põvvatu ringrajale sai aga saatuslikuks kolme uue ringraja kasutuseletulek 60-ndate aastate keskel. Nendeks olid rekonstrueeritud Pirita ringraja ning täiesti uutena Vana-Võidu ja Riia Bikernieki ringrada. Äärmiselt kitsa kohatu 6-7 meetrit) trass ei vastanud enam üha võimsamate võistlusmasinate poolt saavutatavatele kiirustele ning seetõttu loobuti seal võistluste korraldamisest. Viimast korda mürisesid mootorid Ojakülas 1967.aasta 17.septembril, kui ALMAVÜ kohalik esindus korraldas seal ringrajasõidu võistlused. Pärast seda Tartu ringrajal rohkem ei starditud.
Lõplikult kadus ringrada igavikku 80-ndate aastate alguses, kui Räpina maantee rekonstrueerimise käigus suunati liiklus Luunjast mööda. Tänapäeval viitab kunagi üle Eesti ja Nõukogude Liidu kuulsale võistluspaigale vaid uuselamurajooni viiva tee nurgal olev viit „Ringraja tee“.
Lisaks:
Võidusõiduga oli Tartus aga tegeletud varemgi. Juba 1930-ndatel aastatel võisteldi ringrajasõidus Tähtvere pargi teedekolmnurgal. 2.juunil 1940 peeti Tartus Lembitu kasarmute väljakul I Eesti Rohuraja kiirusvõistlused. Ka pärast II maailmasõda jätkati Tartus võistlemist, peamisteks võistluspaikadeks kujunesid taas Tähtevere park ning uue kohana Tamme staadion.
Õigeks ringrajaks ei saanud eelpool mainitud kahest kohast pidada aga kumbagi. Seetõttu pole põhjust ka imestada, et linna ümbruses hakati otsima sobivaid kohti päris ringraja rajamiseks. Rajamise all peeti silmas siis olemasoleva teelõigu kohandamist võidusõiduks, sest täiesti eraldatud ringraja rajamine nullist oli juba toona mootorispordi entusiastidele üle jõu ja rahaliste võimete käiv ülesanne.
................................
Rada oli kitsas ning seetõttu oli stardisirgel konkurentidest mööda saamine tihti väga raske. Meenutab Uno Aava: „1963.aasta augustis võistlesin ma Tartu ringrajal peetud Kalevi V Suursõidul ühel kahest „Estonia-5’st. Ma ei tea, mis sel masinal viga oli, aga igatahes ei püsinud ta sünnist saati üldse teel, vänderdas ühest servast teise. Stardis õnnestus mul kuidagi ette saada teisel „Estonia-5’l sõitnud Enn Griffelist, kes loomulikult üritas minust taas mööda saada.“ Hiljem tunnistas Griffel Aavale, et möödasõiduga oli tükk tegemist, sest ruumi selleks vänderdava auto ja rajaserva vahel polnud. Omas klassis Enn Griffel tookord küll võitis, Uno Aava jäi teiseks.
Tolle sama Uno Aava roolitud Estonia-5 ja Ojaküla ringrajaga on ka üks teine, traagilisem lugu. Nimelt startis järgmisel aastal samal autol, pärast Uno Aava pühendumist autorallile, Ojaküla-Vanamõisas üks vähetuntud võidusõitja . Tõenäoliselt kogemuste puudumisel ei suutnud ta pirtsaka auto juhtimisega hakkama saada ning kihutas stardisirge lõpus täiskiirusel rajalt välja kivihunnikusse. „Estonia-5“ muutus rusuhunnikuks, piloot sai aga raskelt vigastada. Rohkem mees teadaolevalt vormelirooli ei istunud ning ka too „Estonia“ lõpetas tõenäoliselt sellega oma eksistentsi.
.........................................................
Mitteametlikult räägiti kohalike seas aga sellest, et ringraja sulgemisel oli teine põhjus – nimelt oli Tartu tänu oma militaarlennuväljale strateegilise tähtsusega suletud sõjaväelinn. Seega oli kõikvõimalike väliskülaliste juurdepääs sinna rangelt reglementeeritud, seda isegi sõbralike sotsialismimaade esindajatele. Veelgi hullem: mis saanuks sõjasaladusest siis, kui võistlema oleks kutsutud mõne kapitalistliku maa esindaja?
Tegelikult ei pruukinud aga suurim saladus ollagi üldse lennuväli, vaid see, mis peitus mõne kilomeetri kaugusele ringrajast jääva Aki metsa sees: lennuvälja tuumarakettide hoidla. Too oli äärmiselt salastatud paik, mis omas alati korras hoitud otseteed sõjaväelennuväljaga. Just selle metsatuka saladus võiski olla põhjuseks, miks mõtted ringraja rekonstrueerimisest maha maeti ning võistluste pidamine hoopis Riia Bikernieki, Viljandi lähedase Vana-Võidu ning Tallinna Pirita ringrajale üle viidi.
.......................................
Esimese võidusõidu tulemused:
Ojaküla-Põvvatu-Vanamõisa ringraja avavõistlused
30. ja 31.mai 1959
53 osavõtjat, neist 11 Lätist.
29.mai 1959
Kvalifikatsioon
125 cm3, 5 ringi
1. (46) Evi Gustel-Nugis (Tallinna Tööjõureservid) 93,13 km/h
2. (4) Avo Põlda (Tallinna Tööjõureservid) 90,485 km/h
3. (15) Toivo Villberg (Tallinna ALMAVÜ) 89,58 km/h
250, 350 ja 500 cm3, 5 ringi, ühine klass
1. (12) Valdo Tuulas – 114,14 km/h (500 cm3)
2. Valentins Verbitskis (Läti) – 108,67 km/h (350 cm3)
3. (62) Uno Lipson (Tallinna Kalev) - 108,07 km/h (250 cm3)
Ei sõitnud: Vambola Helm (masinarike)
Külgkorvid (500 ja 750 cm3) 5 ringi
1. (100) Peet Gustel – Helmut Aas 106,55 km/h (750 cm3)
2. (92) Harald Kanniste – Rein Viirpalu (750 cm3)
Ei sõitnud: (2) Ploom-Suurkuusk (masinarike)
Vormelid
Ants Promet (5)
Ants Seiler (1)
Tulemused
30.mai 1959
24 ringi, 103,728 km
Naised
125 cm3
1. (46) Evi Gustel-Nugis (Tallinna Tööjõureservid) 93, 520 km/h
2. (98) Aita Helm (Tallinna Kalev) 89,28 km/h
3. (55) Mare Eimre (Tallinna Kalev) 88,23 km/h
Mehed
125 cm3
1. Ivars Benkis (Läti) – 90,84 km/h
2. (15) Toivo Villberg (Tallinna ALMAVÜ) – 89,27 km/h
3. Rein Paas (Tartu Kalev) - 89,07 km/h
4. (4) Avo Põlda (Tallinna „Tööjõureservid) – 88,84 km/h
31.mai 1959
Mehed
250, 350 ja 500 cm3 ühisklass
1. (38) Vambola Helm (Tallinna Kalev) 109,23 km/h, kiireim ring 2.19 (11,94 km/h)
2. Valentins Verbitskis (Läti Daugava) 107,09 km/h, kiireim ring 110,34 km/h
3. (101) Feliks Lepik (Tööjõureservid) 106,09 km/h (250 cm3)
Kiireim ring – Kaarel Oopkaup (Tallinna ALMAVÜ) 2.13 (116,99 km/h)
Katkestasid
(12) Valdo Tuulas - 4 ring, masinarike, karteri kaane purunemine (500 cm3)
(67) Henno Palm (Tallinna Kalev) – avarii
(62) Uno Lipson, 22 ring, masinarike
Külgvankrid (500 ja 750 cm3), 12 ringi
1. (100) Peet Gustel – Helmut Aas (Tööjõureservid) – 108,05 km/h, kiireim ring 111,14 km/h (750 cm3)
2. (2) V.Ploom – W.Suurkuusk (107,39 km/h), kiireim ring 110,34 km/h (500 cm3)
3. (92) Harald Kanniste – Rein Viirpalu (107,19 km/h), kiireim ring 108,8 km/h (750 cm3)
Koht teadmata:
(50) Leo Kritt - Alvar Hirtentreu (kiireim ring üle 106 km/h)
Autod, handicap start
1. (30) Haim Slepoi – Juri Sidorov (Moskva Trud) 104,92 km/h, kiireim ring 107,3 km/h
2. Karnil Vergassov – Boriss Vitlib 102,23 km/h, kiireim ring 108,5 km/h
3. Raimond Esner „Vana Toomas“ (Tallinna Taksopark) 93,47 km/h (kiireim ring 100,38 km/h)
Katkestajad
Ants Promet – käigukast
Ants Seiler – käigukast, eelviimane ring
Kiireim ring – Ants Seiler 108,80 km/h
Ja lõpetuseks slideshow hetkedest Tartu ringrajal.
Go to ImageShack® to Create your own Slideshow
Tartumaa mootorispordi unustatud keskpunkt
Maikuu eelviimasel päeval möödub pool sajandit päevast, mil peeti esimene võistlus mõneks aastaks mootorispordi keskpunktiks Tartumaal kujunenud Ojaküla-Vanamõisa-Põvvatu ringrajal.
„Kus see veel asub?“ pärib suurem osa noorematest lugejatest tõenäoliselt nõutult. Paljud on kuulnud Piritast, mõned teavad Saugat, üht-teist ollakse kuulnud Vana-Võidust, aga et Ojaküla-Vanamõisa-Põvvatu... Tema leidmiseks tuleb minna mõne kilomeetri kaugusele Tartust, sinna, kus oma teed lähevad uus ja vana Räpina maantee. Just vana maantee moodustaski suurema osa kunagisest ringrajast, täpsemalt selle stardi- ja finiðisirge.
Tänapäeval ei viita antud paigas aga koha sportlikus mõttes kuulsusrikkale minevikule praktiliselt miski. Vaid uuselamurajooni viiva tee otsas on posti otsas silt „Ringraja tee“, mis paiga ajaloost veidi aimu annab. Too teelõik on teine, veel tänaseni säilinud jupp 4322 meetri pikkusest asfaltkattega võistluspaigast. Ülejäänu on ajaloo rünnakute all olematusse kadunud.
Tegelikult tegeleti mootorispordiga Tartus juba ammu enne II maailmasõda, seda eelkõige Tähtvere pargi kolmnurgas korraldatud võidusõitudel. Seal jätkati võistlemist ka II maailmasõja järel. Edukatest võidusõitudest hoolimata oli selge, et sisuliselt kolmest sirgest ning kolmest kurvist koosnev võistluspaik oli ringrada vaid jutumärkides. Asemele oli vaja midagi muud.
Kohalikud mootorispordi entusiastid hakkasidki otsima kohta uuele ringrajale. 1957.aasta sügisel leidis üks entusiast sobiliku koha Räpina maanteel Vanamõisa ja Põvvatu vahel. Seal moodustasid kaks vana teed pikkuselt sobiliku ringi. Teid käis tartlaste kutsel vaatamas ka tuntud mootorisportlane Ants Promet, kellele raja profiil meeldis. „Sõitsime raja trassi kohalikega läbi ning minu arvamus oli, et milles probleem, andke minna,“ meenutab Promet praegu.
1958.aastal jaanuaris moodustati raja ehitamise orgkomitee ning juba 23.märtsil korraldati seal esimene hoogtööpäev, mille käigus vabatahtlikud kohale toodud kruusakoormaid laiali ajasid. Just vabatahtlike tööga toona rada rajatigi: ehitamas olid seal need, kellele mõte oma ringrajast meeldis ning kes olid selle nimel valmis oma puhkepäevi ühises töös kulutama. Oma panuse andis ka Tartu Teedevalitsus, eriti agarateks kaasalööjateks olid Luunja teemeistri piirkonna töömehed eesotsas teemeister Leo Metslangiga.
Esimene avalik viide sellele, et ringraja rajamisel nimel juba tööd käivad, on leitav ajalehest „Edasi“ 2.septembrist 1958, kui artiklis „Kollektiivi mootorisportlased“. Selles Tartu Autobussi- ja Taksiautopargi mootorispordisektsiooni tegemistest rääkivas artiklis mainitakse ka seda, et sektsiooni liikmed on andnud oma panuse uue ringraja väljaehitamisse Räpina maanteel.
Kuigi algselt plaaniti esimene võidusõit korraldada uuel ringrajal juba 21.septembril 1958 (Edasis ilmus isegi teade teede sulgemise kohta), jäi see siiski pidamata ning avavõistlused kuulutati välja hoopis 30. ja 31. mail 1959. Neist võistlustest võttis osa 53 võistlejat, teiste seas ka 11 külalist Lätist, Riia „Daugava“ motoklubist ning Moskvast. Vahetult enne Tallinnas Pirita ringrajal peetud Eesti meistrivõistlusi peetud võidusõidud möödusid Eesti võistlejate jaoks äärmiselt edukalt, ainsana loovutati esikohad meeste 125 cm3 klassis (võitja lätlane Ivars Benkis) ning vormelitel (võitjateks Haim Slepoi – Juri Sidorov). Eestlastest pälvisid esikohad Evi Nugis-Gustel, Vambola Helm, Valdo Tuulas ning külgvankritel sõitnud Peet Gustel-Helmut Aas.
Too esimene võidusõit Tartus oli märkimisväärne ka selle poolest, et esimest korda startisid siin Tartu Autoremonditehases nr.1 ehitatud vormel „Estonia-1“, Ants Prometi väikevormel „Sitikas“ ning Tallinna Taksopargis ehitatud Vormel-1 klassis võistlusauto „Vana Toomas“.
Sealt edasi sai Ojaküla-Vanamõisa ringrajast väga kiiresti hinnatud võistluspaik. Küll korraldati seal üleliiduliste rallide kiiruskatseid, küll peeti Nõukogude Liidu meistrivõistlusi ringrajasõidus. Kahel korral oli Tartu ka Kalevi Suursõidu toimumispaigaks. Lisaks peeti Tartus ka nö avatud võidusõite, kus iga soovija sai oma isikliku mootoriga starti tulla. Nii on seal võidu sõidetud nii motorolleriga Vjatka, erinevate Jawa’dega kui ka 175 cm3 Kovrovetsitega.
Ojaküla-Vanamõisa-Põvvatu ringrajale sai aga saatuslikuks kolme uue ringraja kasutuseletulek 60-ndate aastate keskel. Nendeks olid rekonstrueeritud Pirita ringraja ning täiesti uutena Vana-Võidu ja Riia Bikernieki ringrada. Äärmiselt kitsa kohatu 6-7 meetrit) trass ei vastanud enam üha võimsamate võistlusmasinate poolt saavutatavatele kiirustele ning seetõttu loobuti seal võistluste korraldamisest. Viimast korda mürisesid mootorid Ojakülas 1967.aasta 17.septembril, kui ALMAVÜ kohalik esindus korraldas seal ringrajasõidu võistlused. Pärast seda Tartu ringrajal rohkem ei starditud.
Lõplikult kadus ringrada igavikku 80-ndate aastate alguses, kui Räpina maantee rekonstrueerimise käigus suunati liiklus Luunjast mööda. Tänapäeval viitab kunagi üle Eesti ja Nõukogude Liidu kuulsale võistluspaigale vaid uuselamurajooni viiva tee nurgal olev viit „Ringraja tee“.
Lisaks:
Võidusõiduga oli Tartus aga tegeletud varemgi. Juba 1930-ndatel aastatel võisteldi ringrajasõidus Tähtvere pargi teedekolmnurgal. 2.juunil 1940 peeti Tartus Lembitu kasarmute väljakul I Eesti Rohuraja kiirusvõistlused. Ka pärast II maailmasõda jätkati Tartus võistlemist, peamisteks võistluspaikadeks kujunesid taas Tähtevere park ning uue kohana Tamme staadion.
Õigeks ringrajaks ei saanud eelpool mainitud kahest kohast pidada aga kumbagi. Seetõttu pole põhjust ka imestada, et linna ümbruses hakati otsima sobivaid kohti päris ringraja rajamiseks. Rajamise all peeti silmas siis olemasoleva teelõigu kohandamist võidusõiduks, sest täiesti eraldatud ringraja rajamine nullist oli juba toona mootorispordi entusiastidele üle jõu ja rahaliste võimete käiv ülesanne.
................................
Rada oli kitsas ning seetõttu oli stardisirgel konkurentidest mööda saamine tihti väga raske. Meenutab Uno Aava: „1963.aasta augustis võistlesin ma Tartu ringrajal peetud Kalevi V Suursõidul ühel kahest „Estonia-5’st. Ma ei tea, mis sel masinal viga oli, aga igatahes ei püsinud ta sünnist saati üldse teel, vänderdas ühest servast teise. Stardis õnnestus mul kuidagi ette saada teisel „Estonia-5’l sõitnud Enn Griffelist, kes loomulikult üritas minust taas mööda saada.“ Hiljem tunnistas Griffel Aavale, et möödasõiduga oli tükk tegemist, sest ruumi selleks vänderdava auto ja rajaserva vahel polnud. Omas klassis Enn Griffel tookord küll võitis, Uno Aava jäi teiseks.
Tolle sama Uno Aava roolitud Estonia-5 ja Ojaküla ringrajaga on ka üks teine, traagilisem lugu. Nimelt startis järgmisel aastal samal autol, pärast Uno Aava pühendumist autorallile, Ojaküla-Vanamõisas üks vähetuntud võidusõitja . Tõenäoliselt kogemuste puudumisel ei suutnud ta pirtsaka auto juhtimisega hakkama saada ning kihutas stardisirge lõpus täiskiirusel rajalt välja kivihunnikusse. „Estonia-5“ muutus rusuhunnikuks, piloot sai aga raskelt vigastada. Rohkem mees teadaolevalt vormelirooli ei istunud ning ka too „Estonia“ lõpetas tõenäoliselt sellega oma eksistentsi.
.........................................................
Mitteametlikult räägiti kohalike seas aga sellest, et ringraja sulgemisel oli teine põhjus – nimelt oli Tartu tänu oma militaarlennuväljale strateegilise tähtsusega suletud sõjaväelinn. Seega oli kõikvõimalike väliskülaliste juurdepääs sinna rangelt reglementeeritud, seda isegi sõbralike sotsialismimaade esindajatele. Veelgi hullem: mis saanuks sõjasaladusest siis, kui võistlema oleks kutsutud mõne kapitalistliku maa esindaja?
Tegelikult ei pruukinud aga suurim saladus ollagi üldse lennuväli, vaid see, mis peitus mõne kilomeetri kaugusele ringrajast jääva Aki metsa sees: lennuvälja tuumarakettide hoidla. Too oli äärmiselt salastatud paik, mis omas alati korras hoitud otseteed sõjaväelennuväljaga. Just selle metsatuka saladus võiski olla põhjuseks, miks mõtted ringraja rekonstrueerimisest maha maeti ning võistluste pidamine hoopis Riia Bikernieki, Viljandi lähedase Vana-Võidu ning Tallinna Pirita ringrajale üle viidi.
.......................................
Esimese võidusõidu tulemused:
Ojaküla-Põvvatu-Vanamõisa ringraja avavõistlused
30. ja 31.mai 1959
53 osavõtjat, neist 11 Lätist.
29.mai 1959
Kvalifikatsioon
125 cm3, 5 ringi
1. (46) Evi Gustel-Nugis (Tallinna Tööjõureservid) 93,13 km/h
2. (4) Avo Põlda (Tallinna Tööjõureservid) 90,485 km/h
3. (15) Toivo Villberg (Tallinna ALMAVÜ) 89,58 km/h
250, 350 ja 500 cm3, 5 ringi, ühine klass
1. (12) Valdo Tuulas – 114,14 km/h (500 cm3)
2. Valentins Verbitskis (Läti) – 108,67 km/h (350 cm3)
3. (62) Uno Lipson (Tallinna Kalev) - 108,07 km/h (250 cm3)
Ei sõitnud: Vambola Helm (masinarike)
Külgkorvid (500 ja 750 cm3) 5 ringi
1. (100) Peet Gustel – Helmut Aas 106,55 km/h (750 cm3)
2. (92) Harald Kanniste – Rein Viirpalu (750 cm3)
Ei sõitnud: (2) Ploom-Suurkuusk (masinarike)
Vormelid
Ants Promet (5)
Ants Seiler (1)
Tulemused
30.mai 1959
24 ringi, 103,728 km
Naised
125 cm3
1. (46) Evi Gustel-Nugis (Tallinna Tööjõureservid) 93, 520 km/h
2. (98) Aita Helm (Tallinna Kalev) 89,28 km/h
3. (55) Mare Eimre (Tallinna Kalev) 88,23 km/h
Mehed
125 cm3
1. Ivars Benkis (Läti) – 90,84 km/h
2. (15) Toivo Villberg (Tallinna ALMAVÜ) – 89,27 km/h
3. Rein Paas (Tartu Kalev) - 89,07 km/h
4. (4) Avo Põlda (Tallinna „Tööjõureservid) – 88,84 km/h
31.mai 1959
Mehed
250, 350 ja 500 cm3 ühisklass
1. (38) Vambola Helm (Tallinna Kalev) 109,23 km/h, kiireim ring 2.19 (11,94 km/h)
2. Valentins Verbitskis (Läti Daugava) 107,09 km/h, kiireim ring 110,34 km/h
3. (101) Feliks Lepik (Tööjõureservid) 106,09 km/h (250 cm3)
Kiireim ring – Kaarel Oopkaup (Tallinna ALMAVÜ) 2.13 (116,99 km/h)
Katkestasid
(12) Valdo Tuulas - 4 ring, masinarike, karteri kaane purunemine (500 cm3)
(67) Henno Palm (Tallinna Kalev) – avarii
(62) Uno Lipson, 22 ring, masinarike
Külgvankrid (500 ja 750 cm3), 12 ringi
1. (100) Peet Gustel – Helmut Aas (Tööjõureservid) – 108,05 km/h, kiireim ring 111,14 km/h (750 cm3)
2. (2) V.Ploom – W.Suurkuusk (107,39 km/h), kiireim ring 110,34 km/h (500 cm3)
3. (92) Harald Kanniste – Rein Viirpalu (107,19 km/h), kiireim ring 108,8 km/h (750 cm3)
Koht teadmata:
(50) Leo Kritt - Alvar Hirtentreu (kiireim ring üle 106 km/h)
Autod, handicap start
1. (30) Haim Slepoi – Juri Sidorov (Moskva Trud) 104,92 km/h, kiireim ring 107,3 km/h
2. Karnil Vergassov – Boriss Vitlib 102,23 km/h, kiireim ring 108,5 km/h
3. Raimond Esner „Vana Toomas“ (Tallinna Taksopark) 93,47 km/h (kiireim ring 100,38 km/h)
Katkestajad
Ants Promet – käigukast
Ants Seiler – käigukast, eelviimane ring
Kiireim ring – Ants Seiler 108,80 km/h
Ja lõpetuseks slideshow hetkedest Tartu ringrajal.
Go to ImageShack® to Create your own Slideshow
Life\'s journey is not to arrive at the grave safely in a well preserved body, but rather to skid in sideways, totally worn out, shouting \"Holy s--t!....What a ride!