Lääne maailmas veab autotööstust konkurents - iga tootja eesmärgiks on toota uuemaid, vingemaid, müüvamaid mudeleid ja neid (läbi eduka marketingi) pidevalt müüa. Seisak (ka detailide tootmise osas) tähendab üsna pea pankrotti.
Nõukogude maailmas (riiklik plaanimajandus raudse eesriidega suletud süsteemis) oli eesmärk teine - toota rohkem, rohkem ja veelkord rohkem ja seda odavamalt ning kiiremini, samuti võimalikult teiste tehaste toodangu/detaile ära kasutades ning nendega ühildudes. Turg oli muide põhjatu - eraisik pidi auto saamiseks tihti aastaid autoostuloa järjekorras olema ja riiklikud instantsid said tihti uue vehiikli alles siis, kui vana oli maha kantud ja utiliseeritud.
Seda kõike võimendas militaristide soov omada võimalikult vähe detailide sortimenti, sest sõja olukorras on sortimendi kompaktsus vaid eelis. Suur N. riik oli aga paljus (sh sõidukite tootmise osas) suunatud sõjale. Miks muidu käisid 51/Sahaari tuuleklaasid lahti (hea AKMi valangu jaoks välja pista
) ja vehiiklid olid kaitsevärvi rohelised.
Milline muu tootmistava iseloomustaks sellist N. maailma, kui see, et uus mudeli konstrueerimisel üritati võimalikult palju ära kasutada olemasolevate mudelite juppe - tootmine ju käis ning vooluliinid olid koos tavaks muutunud töövõtetega üles seatud? Uue detaili evitamine tähendaks ümberkorraldusest tingitud muutusi ning loomulikult selle ajal toimuvat tootmise mahtu - turg (loe: riiklik plaan) oli aga põhjatu.
Vastavalt sellele tavale kehtestati 1940tel aastatel ka ühtne sõidukite varuosade numeratsioon, millel viitavad kõik tolleaegsed tükikataloogid. Nt 51-3401076 on GAZ-51 roolikarbi pöördhoova alumine puks (esimesed numbrid \"51-\") ning kui sama detail paigutati mingile teisele autole (nt Pobi kataloog viitab ka roolikarbi osas sellele numbrile), siis olid need tükid identsed. Kui see jupp oli juhtumisi veel mitu aastakümmet hiljem tootmises selle koodi all, siis võis olla kindel, et tegu oli identse detailiga, mis sobib ideaalselt nii Pobile, 51-le kui ka kõikidele teistele autodele, mille kataloog sellist koodi näitab.
Analoogiline ühtne numeratsioon oli kasutusel N. Liidu tehnika osas ka enne sõda, aga siis oli 7kohalise taga-arvu asemel 4-kohaline. Põhimõte ikka sama - kui 11-6095 on kapotitrossi kinnitusklamber ja seda numbrit näitavad nii \"uue emka\" (GAZ 11) kui ka Pobi tükikataloogid, siis on detail identne. Ehk siis \"emka\" asendamisel Pobiga jätkati sama detaili vorpimist.
Ning AA-7025 on GAZ-AA käigukasti vedava võlli laager (GPZ-209), mis võeti üks-ühele üle GAZ 51 juures (nagu enamik kasti sisust), mistõttu iga selle koodiga detaili võib panna julgelt iga GAZ-AA, GAZ-MM ja GAZ-51 käigukasti sisse
Kui detaili tehti siiski aja jooksul ringi mingis osas, siis ilmus talle reeglina ka uus katalooginumber. Selline tava kehtib Venes miuteada täninigi, nt Lada 110 kataloog küll näitab detaili juures ära, millelt ta pärit on.
Niipalju siiski tasub silmas pidada, et teatud detailide pinnakate ja välimus ja ka kirjad muutusid veidi aja jooksul. 1970tel aastatel hakati lisama kirju \"Sdelano v SSSR\", vahel muutus margi ja tähise kirja kuju, suurus vms. Täpsel restaureerimisel on selliseid peensusi mõistlik järgida, muidu võiks juhinduda siiski detailide markeeringust.
Valdo
Eesti Jalgrattamuuseumi looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 170 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9.