23-01-2022, 17:53 PM
Kuna ilmselgelt teise inimese autoehituse teemasse need meenutused ei taha hästi sobida, siis jäädvustaks need siia mitmes osas ja osa 1 võiks rääkida üldist tausta.
Kui kõik ausalt ära rääkida, siis algas see kõik aastal 2006 kui autori kohta võis veel ütelda "noor ja usin"
Tegelesin siis puidutööstuses kõikide ettejuhtuvate seadmete remondiga ning käsitlesin ümar ja kandilist materjali Belarus marki traktori ja käruga ning erinevate tõstemehhanismidega.
Muuhulgas oli seal saepuru veoks pealkirjas mainitud auto, mis oli üsna õnnetus olukorras ning keegi temaga sõita seepärast ei soovinud.
Kuna siis veel usina inimesena oli asi peale paari kuud ja 12-14 tunniseid tööpäevi kontrolli all ja et mitte niisama vahtida hakkasin tegelema ka purumajandusega koos ühe noore inimesega, kes oli just saanud load ja pandi sellega sõitma.
Kuna meil mõlemal olid üsna sarnased vaated ja mõlemad usinad ning kõrgemalt antud tegevus oli reeglina lõunaks tehtud, siis vaba aeg sai suunatud sinna autosse.
Objekt ise oli üpris õnnetu, kuna reeglina ei käinud ta kuskilt otsast ning koorma tegemisel trambiti katusel siis esimese asjana sai teda üritatud tööle saada.
Esimene asi oli muidugi, et õhtul veel soojalt tõmbasime kaaned maha ja tegime ära klapid, mis olid väga põlenud.
Kui enne oli auto kütusekulu sõiduraamatu järgi olnud 58l/100km siis see tuli päris korralikult alla juba seepärast et me kütusevargusega ei tegelenud.
Järgmiseks sai ette võetud toide ja süüde, kuna tavaliselt ta turtsus ja plärtsus ning lühike maa garaazist punkrite alla kus mootor soojaks ei läinud lõppes pea alati küünalde vahetusega.
Selle vastu sai ette võetud asi, mida pole vist keegi ennem teinud ja see oli õhuklapi automaatosa nagu vedrude tugevus ja palju ta gaasi annab.
Lihtsalt see ei tulnud ja karbuss käis lugematu arv kordi laiali peale iga külmkäivitust kus sai pingutatud või lõdvendatud automaatõhuklapi vedrusid.
Automaatgaasile sai ka tehtud reguleerkruvi, mida sai liblikmutriga keerata õhupuhasti alt ja selline nukk, mis blokeeris kiirenduspumba ära, kuna meie käes töötas süsteem nagu välismaa autol, kus sikutad nupu välja ja käivitad ning lased pisut tagasi ja mootori pöörded on kooskõlas vajadusega.
Teised "eluaegsed" autojuhid tahtsid hirmsasti gaasi pumbata ja nii ajasid küünlad täis.
Igatahes see asi sai korda ja isegi imestan et akut head polnud ja hommikul esimene käivitus vändast oli kuni 20 külmakraadini valdavalt esimesest tõmbest.
Varem seisis auto soojas garaazis sest käima ta muidu ei läinud ja ma pidin hommikul Belarussi käima vägistama käivitusmootoriga vene õlidega.
Nüüd aga loogiliselt seisis bensiiniauto väljas ja soojenemiseks sai termostaat ka sisse, millest midagi kasu polnud sest tegu vene tootega, mis tegi pilu sisse juba 45 kraadi juures.
Siis sai sõbra garaazist kasutatud BMW termostaat sisse ning oli hoopis teine asi.
Talveks oli veel ventikale 2 laba jäetud ja mootor sai soojaks umbes 15 minutiga.
Salong aga ei tahtnud soojaks minna ja selle vastu leidsin prügimäelt miski volkari ventika, millel harjad otsas.
Läksid uued harjad ja puhus väga ägedalt ning oli vaikne.
Klaase ei tahtnud aga ära sulatada ja selle vastu puurisime kaseliistule koonuspuuriga avad ja need läksid klaasipuhuri pilusse.
Neid liiste sai mitu tehtud enne kui hea sai aga lõpuks oli kõik aken puhas peale alumiste väikeste nurkade, mis veel 15 min ei sulanud ning sinna sai lisavoolikud toodud klaasipuhuri lehtrist.
Peeglid olid veel probleem sest kraapides läksid paigast ning ma olin teinud varred ka pikemaks et paremini taha näha ja peegel piida varju ei jääks.
Selle vastu läksid peeglite ja klaasi vahele pirnid, 4 tk peeglis mis käisid lülitiga õhuklapi pealt.
Tulemuseks oli, et hommiku keerasid auto käima, õhuklapp tagasi kuni tehtud kriipsuni, ventikas puhuma 2 kiirusega ja 15 min pärast oli auto sõiduvalmis.
Mootor käis ilma õhuklapita, salong soe, klaas puhas ja peeglid ka ning see tulemus oli korratav kõigi poolt kes vaid kasutasid.
Tuli kevad, ilm läks ilusaks ja ette sai võetud välimus.
Esimese asjana lasin otsida uue kabiini, kust saime sirge katuse, mille vahetasime ära ja alla tegime raamistiku mis kummijuppidega katust toetas.
Kabiinis läks palju vaiksemaks ja plekikumin kadus, kuna lae vahele sai ka 6cm porolon liimitud.
Varikatuse ka tegime kasti külge ja seega enam polnud võimalik katust tallata ning korraliku redeli ka kasti külge.
See oleks siis esmane sissejuhatus, kuidas asi algas ja auto esmaselt üle käidud sai.
Loodetavasti keegi ei pahanda, et seesugune asi siin on ja huvi korral jätkaks järgmise peatükiga, kuidas mootor käima ja jõulisemaks saadi ning sõiduomadused paremaks.
Kui kõik ausalt ära rääkida, siis algas see kõik aastal 2006 kui autori kohta võis veel ütelda "noor ja usin"
Tegelesin siis puidutööstuses kõikide ettejuhtuvate seadmete remondiga ning käsitlesin ümar ja kandilist materjali Belarus marki traktori ja käruga ning erinevate tõstemehhanismidega.
Muuhulgas oli seal saepuru veoks pealkirjas mainitud auto, mis oli üsna õnnetus olukorras ning keegi temaga sõita seepärast ei soovinud.
Kuna siis veel usina inimesena oli asi peale paari kuud ja 12-14 tunniseid tööpäevi kontrolli all ja et mitte niisama vahtida hakkasin tegelema ka purumajandusega koos ühe noore inimesega, kes oli just saanud load ja pandi sellega sõitma.
Kuna meil mõlemal olid üsna sarnased vaated ja mõlemad usinad ning kõrgemalt antud tegevus oli reeglina lõunaks tehtud, siis vaba aeg sai suunatud sinna autosse.
Objekt ise oli üpris õnnetu, kuna reeglina ei käinud ta kuskilt otsast ning koorma tegemisel trambiti katusel siis esimese asjana sai teda üritatud tööle saada.
Esimene asi oli muidugi, et õhtul veel soojalt tõmbasime kaaned maha ja tegime ära klapid, mis olid väga põlenud.
Kui enne oli auto kütusekulu sõiduraamatu järgi olnud 58l/100km siis see tuli päris korralikult alla juba seepärast et me kütusevargusega ei tegelenud.
Järgmiseks sai ette võetud toide ja süüde, kuna tavaliselt ta turtsus ja plärtsus ning lühike maa garaazist punkrite alla kus mootor soojaks ei läinud lõppes pea alati küünalde vahetusega.
Selle vastu sai ette võetud asi, mida pole vist keegi ennem teinud ja see oli õhuklapi automaatosa nagu vedrude tugevus ja palju ta gaasi annab.
Lihtsalt see ei tulnud ja karbuss käis lugematu arv kordi laiali peale iga külmkäivitust kus sai pingutatud või lõdvendatud automaatõhuklapi vedrusid.
Automaatgaasile sai ka tehtud reguleerkruvi, mida sai liblikmutriga keerata õhupuhasti alt ja selline nukk, mis blokeeris kiirenduspumba ära, kuna meie käes töötas süsteem nagu välismaa autol, kus sikutad nupu välja ja käivitad ning lased pisut tagasi ja mootori pöörded on kooskõlas vajadusega.
Teised "eluaegsed" autojuhid tahtsid hirmsasti gaasi pumbata ja nii ajasid küünlad täis.
Igatahes see asi sai korda ja isegi imestan et akut head polnud ja hommikul esimene käivitus vändast oli kuni 20 külmakraadini valdavalt esimesest tõmbest.
Varem seisis auto soojas garaazis sest käima ta muidu ei läinud ja ma pidin hommikul Belarussi käima vägistama käivitusmootoriga vene õlidega.
Nüüd aga loogiliselt seisis bensiiniauto väljas ja soojenemiseks sai termostaat ka sisse, millest midagi kasu polnud sest tegu vene tootega, mis tegi pilu sisse juba 45 kraadi juures.
Siis sai sõbra garaazist kasutatud BMW termostaat sisse ning oli hoopis teine asi.
Talveks oli veel ventikale 2 laba jäetud ja mootor sai soojaks umbes 15 minutiga.
Salong aga ei tahtnud soojaks minna ja selle vastu leidsin prügimäelt miski volkari ventika, millel harjad otsas.
Läksid uued harjad ja puhus väga ägedalt ning oli vaikne.
Klaase ei tahtnud aga ära sulatada ja selle vastu puurisime kaseliistule koonuspuuriga avad ja need läksid klaasipuhuri pilusse.
Neid liiste sai mitu tehtud enne kui hea sai aga lõpuks oli kõik aken puhas peale alumiste väikeste nurkade, mis veel 15 min ei sulanud ning sinna sai lisavoolikud toodud klaasipuhuri lehtrist.
Peeglid olid veel probleem sest kraapides läksid paigast ning ma olin teinud varred ka pikemaks et paremini taha näha ja peegel piida varju ei jääks.
Selle vastu läksid peeglite ja klaasi vahele pirnid, 4 tk peeglis mis käisid lülitiga õhuklapi pealt.
Tulemuseks oli, et hommiku keerasid auto käima, õhuklapp tagasi kuni tehtud kriipsuni, ventikas puhuma 2 kiirusega ja 15 min pärast oli auto sõiduvalmis.
Mootor käis ilma õhuklapita, salong soe, klaas puhas ja peeglid ka ning see tulemus oli korratav kõigi poolt kes vaid kasutasid.
Tuli kevad, ilm läks ilusaks ja ette sai võetud välimus.
Esimese asjana lasin otsida uue kabiini, kust saime sirge katuse, mille vahetasime ära ja alla tegime raamistiku mis kummijuppidega katust toetas.
Kabiinis läks palju vaiksemaks ja plekikumin kadus, kuna lae vahele sai ka 6cm porolon liimitud.
Varikatuse ka tegime kasti külge ja seega enam polnud võimalik katust tallata ning korraliku redeli ka kasti külge.
See oleks siis esmane sissejuhatus, kuidas asi algas ja auto esmaselt üle käidud sai.
Loodetavasti keegi ei pahanda, et seesugune asi siin on ja huvi korral jätkaks järgmise peatükiga, kuidas mootor käima ja jõulisemaks saadi ning sõiduomadused paremaks.