[valdo]

kui Sa neile jälile saad, kas siis tavaliselt hakatakse raha kah nende eest pinnima või antakse \"headesse kätesse\" niisama ää?

Nii ja naa nagu elus ikka. Mõni haistab igal pool raha ja tahab armetu riisme eest hingehinda, teine annab tõsisele huvilisele niisama või poolmuidu ära. Viimase 21 aasta jooksul (mis sellist kraami kogun/taastan) olen kogenud seinast seina juhtumeid.

Ainult et... kellele rahatähed üliväga armsad, neile olen kätte jätnud nende roostes/sodised tükid, mitte raha! Küll mulle sarnane asi kusagilt mujalt aastatega poolmuidu või soodsamalt kätte tuleb - kogu maailma kola ei pea minu käes ka just kohe ja nüüd olema! Ja kui ei tulegi - elame edasi ja saame mujalt teistsuguse asja!

Ühte aga mainin - sihile viib pikaajaline püsivus ja visadus. Seda nii tükkide hankimises, restaureerimises kui ka teabe kildhaaval kokku korjamises. Ei ole ei piiblis ega ka kommunistliku partei manifestis öeldud, et sellesinase inimese elu peab kerge ja lihtne olema! Sellesuviseks suursõiduks valminud kolmerattalist kaubaveoratast ehitasin nt vaheaegadega ligi kuus aastat!

Ja valdav enamik asju, mida ma julgen siin-seal juba eksponeerida, on soetamisel olnud palju hallimad, detailivaesemad, sodisemad jne. Ehk siis järjekindel ja higilõhnaline korrastamis-, komplekteerimis- ja restaureerimistöö on minu käes olevad isendid praegusel kujul \"särama\" pannud. Mõnda tühipaljast kruvi või mutrit teed näiteks terve päeva või mitugi...

Kui nüüd uuesti rahast rääkida (mina ei taha tegelikult rahast eriti rääkida, sest kultuuriväärtusi ei saa selles skaalas eriti hinnata), siis julgen öelda, et 75-95% taastatud isendi väärtusest tuleb talle juurde restaureerimise käigus. Ehk siis oskamatult hoitud ja/või komplekteerimata/taastamata isendi väärtus on vaid 5-25% taastatud asja väärtusest.