26-10-2005, 09:15 AM
Olles Dad-i ka elusana näinud, tuleb tõdeda, et tõstatatud on õige küsimus kuid üldsusele pisut temperamentses vormis. Anname andeks.
Mina olen üks neist, kes algatas Liiklusseaduse parandamist vanasõidukite osas, see protsess on veel pooleli. Nimelt on plaanis esialgu tuua sisse "vanasõiduki" mõiste ja siis tasapisi edasi liikuda. Hetkel on kõik sõidukid võrdsustatud ja kuuluvad ka mingis mõttes "romudirektiivi" alla, st kasutuselt kõrvaldades tuleb utiliseerida. Vaatamata kõigele, ei piira hetkel vanatehnika harrastamist, säilitamist või tehnikakultuuri edendamist ükski seadus, sestap on raskusi ka liiklusseaduse täiendamisel, nimelt pole täiendamine valuliselt põhjendatud.
Muuseumist on rääkijaid alati rohkem kui tegijaid, sestap ma ka parem ei räägi, vaid kutsun Teid, julgust tähtaja suhtes kokkuvõttes, järgmisel sügisel järjekordse liiklusvahendite eramuuseumi avamisele.
Riikliku muuseumi avamise võimalus väheneb iga päevaga, sest kohalikud erategijad võtavad juba ideed käest ära. Ükski riiklik muuseum ei suuda mõne aasta pärast mootorrataste alal võistelda Kurtna Mootorrattamuuseumiga eksponaatide rariteetsuse osas, Kurtnagi ju kasvab.
Rariteetide väljaveo puhul EU liikmesmaadesse ei tasu nutta kui on arvata, et sõiduk läheb headesse kätesse. Iseasi on Eestis toodetud uunikutega, nende väärtus on väljaspool Eestit paraku võrreldav ainult vanaaegse liiklusvahendi väärtusega, siin oleks aga tegemist tõeliste tehnikamälestistega (Tempo tsikkel, Estonia vormel, TA...). Huvitaval kombel kurdetakse roostes asjade väljaveo pärast, aga pigem kadetsetakse vaikselt uute ja korralike uunikute ning maailma tehnikasaavutuste importijaid, kus juures viimaseid pole sugugi vähe. EU liikmesmaade kodanikud usaldavad ka eestlastele oma tehnikaajalugu hoidmiseks ja vääristamiseks. Tuleb tunnistada, et endagi garaazis seisab imporditud liiklusvahend, millest austatud kaasvanatehnikahuvilised ei julge niiskemaidki unenägusid näha. Ma parem lähemalt ei räägi, niikuinii keegi ei usu.
Metsarahvana peaksime siiski väärtustama oma pere ja laiemalt ka rahvaga seotud tehnikapärandit. Loomulikult ei suuda keegi säilitada kõiki kolhoosi JeRAZ-e ning Saksa laiatarbetehnikat ja polegi vaja, loodust tuleb ka säilitada. Küll aga võiks lapselaps hoida vanaisa VAZ 2106-te või jumal teab, mis sel vanaisal veel oli.
Mina olen üks neist, kes algatas Liiklusseaduse parandamist vanasõidukite osas, see protsess on veel pooleli. Nimelt on plaanis esialgu tuua sisse "vanasõiduki" mõiste ja siis tasapisi edasi liikuda. Hetkel on kõik sõidukid võrdsustatud ja kuuluvad ka mingis mõttes "romudirektiivi" alla, st kasutuselt kõrvaldades tuleb utiliseerida. Vaatamata kõigele, ei piira hetkel vanatehnika harrastamist, säilitamist või tehnikakultuuri edendamist ükski seadus, sestap on raskusi ka liiklusseaduse täiendamisel, nimelt pole täiendamine valuliselt põhjendatud.
Muuseumist on rääkijaid alati rohkem kui tegijaid, sestap ma ka parem ei räägi, vaid kutsun Teid, julgust tähtaja suhtes kokkuvõttes, järgmisel sügisel järjekordse liiklusvahendite eramuuseumi avamisele.
Riikliku muuseumi avamise võimalus väheneb iga päevaga, sest kohalikud erategijad võtavad juba ideed käest ära. Ükski riiklik muuseum ei suuda mõne aasta pärast mootorrataste alal võistelda Kurtna Mootorrattamuuseumiga eksponaatide rariteetsuse osas, Kurtnagi ju kasvab.
Rariteetide väljaveo puhul EU liikmesmaadesse ei tasu nutta kui on arvata, et sõiduk läheb headesse kätesse. Iseasi on Eestis toodetud uunikutega, nende väärtus on väljaspool Eestit paraku võrreldav ainult vanaaegse liiklusvahendi väärtusega, siin oleks aga tegemist tõeliste tehnikamälestistega (Tempo tsikkel, Estonia vormel, TA...). Huvitaval kombel kurdetakse roostes asjade väljaveo pärast, aga pigem kadetsetakse vaikselt uute ja korralike uunikute ning maailma tehnikasaavutuste importijaid, kus juures viimaseid pole sugugi vähe. EU liikmesmaade kodanikud usaldavad ka eestlastele oma tehnikaajalugu hoidmiseks ja vääristamiseks. Tuleb tunnistada, et endagi garaazis seisab imporditud liiklusvahend, millest austatud kaasvanatehnikahuvilised ei julge niiskemaidki unenägusid näha. Ma parem lähemalt ei räägi, niikuinii keegi ei usu.
Metsarahvana peaksime siiski väärtustama oma pere ja laiemalt ka rahvaga seotud tehnikapärandit. Loomulikult ei suuda keegi säilitada kõiki kolhoosi JeRAZ-e ning Saksa laiatarbetehnikat ja polegi vaja, loodust tuleb ka säilitada. Küll aga võiks lapselaps hoida vanaisa VAZ 2106-te või jumal teab, mis sel vanaisal veel oli.
Tõnu Piibur
5116265