[kris]

Paneks ka kirja omad mõtted, mis dad’i postituse lugemisel tekkisid.

Autodel ja tehnikal laiemalt võib olla tarbe- või unikaalne väärtus või segu mõlemast. Tarbeautode väärtus on ajaks kahanev ja dad’i nimetet tema poolt purustatud masinad on minu silmis kõik tarbeautot. Kui tarbeautode hulk tavakasutuses langeb alla teatud kriitilist massi, hakkab sellel tekkima unikaalne väärtus. Usun olevat aegu, kus tänaval ringi liikuv Ford T oli igapäevane ja kellelgi polnud mõtteski sellest muuseumieksponaati teha, tema staatust praegusel hetkel teame me kõik. Vanu autosid võiks võrrelda ka kinnisvaraga, need on asjad, mida juurde ei tule. Tuleb osata ette näha, mille hind tõuseb ja see praegu soetada. Veel 5 aastat tagasi sai Tallinna lähedal osta maad alla 10 krooni ruutmeeter, vandumise vältimiseks praegust hinda mainima ei hakka. Kas muuseumipapa peaks ootama aega, kui vene tarbesõidukitest on jäänud järgi mõned üksikud ja mille reaalhind on tänasest kordi kõrgem?

Tehnikamuusemi rajamiseks on kaks varianti – kas luua katusorganisatsioon, kellel olemas oma katusealune ja näituseplats ja eksponaadid saadakse deponeerimise teel või luua muuseum juba olemasoleva autopargi põhjal.
1. variant oleks projektipõhine üritus – ruumid renditakse, sõlmitakse lepingud unikaalsete autode omanikega ja korraldatakse paari kuu pikkune näitus. Kuid tehnikamuuseum oleks sel juhul puhas õhk, sisutu ja üsna madala perspektiiviga. Minu meelest on see ainus võimalus riikliku muuseumi rajamiseks, vaevalt riik eraldab miljoneid uunikumide ostuks ja vaevalt keegi neid müüma kipub riigi poolt dikteeritud hindadega.
2. variandi puhul on vaja teatud kogust olemasolevale masinapargile ja sellele vaikselt on lähenemas Järva-Jaani vanatehnika varjupaik. Algkapital on olemas, on vaja ruume ning alustada kõige haruldasemate autode konserveerimise ja taastamisega. Ja keegi ei keela eksponaatide valikut laiendada deponeerimise teel, mida on juba praegugi osaliselt tehtud.
Kuid kas on õige kokku kuhjata suurt hulka masinaid selle asemel, et alustada katusealuse ehitamise ja taastamisega? Või kas on mõtet ehitada katusealust olemasolevatele autodele ja sel ajal pealt vaadata kuidas peagi uunikumiteks muutuvad autod südamerahuga metallikokkuostu poole kulgevad? Nõukogude autode puhul on tegemist ajastu märgiga ja varjupaiga kogu on unikaalne – mitte kuskil mujal maailmas ei ole võimalik näha kogu autodest, mis vurasid Eestimaa teedel poole sajandi vältel. Seda enam, et kuskilt mujalt ei leia nii suurt Tartu busside kollektsiooni.
Ja võib-olla on isegi hea, et meil puudub riiklik tehnikamuuseum ja selle asemel on mitmed omal käel tegutsevad friigid. Nii tekib igale autokogule oma nišš ja konkurents pidi ometigi olema edasiviiv jõud! Ja mitme organisatsiooni hääl on ühiskonnas palju tugevam kui ühe riikliku muuseumi oma.

Selleks, et foorumi seltskonnaga midagi ära teha ei pea tingimata silte tagaaknale kleepima või valimiseelses tuhinas mõne poliitiku varukast kinni haarama. AMF seltskond on saanud mitmel korral meediakaardile ja ma ei räägi lokaalsest massikommunikatsioonist, vaid Eesti vaadatuimast telesaatest ja loetuimast päevalehest. Me oleme juba praegu muutnud inimeste suhtumist vanatehnikasse ja seda kõigest poole aastaga – kui enne Ilmandu Ta6-1 te oli varjupaigas 105 masinat siis nüüdseks on neid seal juba 145! Ja see on alles algus! Eesmärk ei tohiks olla ühekordse kampaaniaga probleemi teadvustamine - pigem pidev ja lõputu tegevus eesmärgi täitmise suunas. Ja siin saab iga foorumlane abiks olla kasvõi “punase raamatu” abil aidates uunikumiteks muutuvaid sõidukeid varjupaika kokku koguda. Ja on ka esimene näide olemas, kus foorumlane Olaf pakub Järva-Jaani “punasesse raamatusse” kantud Tauriat.

Mul on tavaliselt hädaldavatele inimestele üks küsimus – mida sa ise probleemi lahendamiseks oled teinud. Sama tahaks küsida ka dad’ilt. Ja kui talle on pinnuks silmas postitused stiilis – mida meil Eestimaal leidub – siis ma tõlgendaks seda olukorra kaardistamisena. Kes teab, milliseid uunikume nii leida võib ja mul on tolle teema püsipostitajatele suhtes “kuri” plaan “punane raamat” selle valmimisel pihku pista – ehk saab nii mõnegi auto tuua avalikkusele täitamiseks.

Koerad hauguvad, aga karavan liigub edasi.