[oldmoped]

Olen 100% nõus krisi postituse esimese osaga ja olen seda ka oma kunagistes postitustes väljendanud - pahatihti on lõpptulemusena kõige haruldasemad masinad, mida on olnud kunagi kõige rohkem ja just igapäevaste tarbeasjadena. Ideaalselt säilinud ja ümberehitamata eksemplare peaaegu ei eksisteeri, kuna lihtsalt kõik masina resursid on ära kasutatud, neid käepäraste vahenditega elus hoitud jne. Mina näiteks püüan kokku saada, tulevastele põlvedele säilitamiseks,nõukogude liidus toodetud ja tavakasutuses olnud mopeedide kogu sarja. Neid on toodetud küll enamusi sadadestuhandetes kuni miljonites eksemplarides... aga mõne mudeli enamvähemsäilinud eksemplari leidmine on tõeline õnnemäng, sest enamus inimeste jaoks tegu suvalise saastaga ja nii nendega ka käitutud.
Samas ei pea loomulikult kõiki vanu ja roostes rauatükke päästma hakkama ja ümber nende jooksma ja halama, et muidu läheb emexisse või põllurallile. Igasugused kampaaniad on toredad asjad küll... aga seda ikkagi ainult mõistlikuse piires. Praegune tegevuse võrdlusena tooksin oma haige mõtlemisega näite, et koeraarmastajad panevad kampaaniakorras rahad kokku ja hakkavad kõiki saadaolevaid eri tõugude kutsikaid kokku ostma, et need siis loomade varjupaika viia...
Loota on, et on olemas piisavalt palju inimesi, kellele lihtsalt mingi konkreetne sõiduk või sõidukitüüp kas nostalgiat või mingeid muid sooje tundeid tekitab ja ta otsustab selle elu päästa ja sellele uue kodu pakkuda ja säilitada.
Vanasõidukite varjupaik on tore ja vajalik asi ja nende kollektsioon aukartustäratav... aga minu silmis ongi antud üritus muutunud varjupaigast juba muuseumiks.

Endal seisab momendil hoovis vaz21051, kunagi vanematel ostuloaga ostetud, esimesest enne moskva olümpiat toodetud kohustuslikust näidispartiist... ja just mõtlen, et mida temaga ette võtta, oma elu on ta siiani väärikalt elanud ja isegi täielik kliiniline surm ei ole veel saabunud. Ära lammutada või vanarauda viia ei raatsi, taastama ei suuda ega soovi hakata ja oma hoovi kõdunema jätta kah ei taha... aga sellist kena autode surnuaeda, kuhu saaksin sõbra viimasele puhkepaigale viia jälle ei eksisteeri. Järelikult vahetan tõenäoliselt mõne naabripoisiga mõne vana mopeedi vastu ja lõpptulemusena oleme mõlemad rahul - mina sain omale kogusse uue vajaliku masina või doonori, tema jälle omale sõiduõpperiista.

Vabandan, kui oma kirjutisega kellegi tundeid riivasin.