26-10-2005, 16:41 PM
Minu jaoks on foorumi üks võlusid see, et siin on koos hulk erinevaid inimesi. Nii neid, kes peavad enda jaoks oluliseks vana Gaujat kui ka need, kellel kodus olemas ja taastamisel midagi sootuks eksootilisemat. Sellest nähtavasti tekivad ka maailmavaatelised erinevused: 500K mersu olemasolu muudab tõesti suurema osa ülejäänud masinatest vaataja silmis mitte millekski.
Aga selleks, et jõuda 500K-ni, on vaja ka millestki alustada. Minu lapsepõlves oli Zil-130 tavaline tööauto aga siin foorumis on palju ka neid, kelle jaoks on see masin on tänaval vastu tulles midagi olulist ja siin foorumis rääkimist väärivat. Ja ma ei hakka seda lugedes hambaid kiristama, pead vastu lauda peksma ja oma vastuses suuri tähti kasutades karjuma. Ma pigem lähtun mõttest, et selline huvi areneb, täieneb. Lisandub teadmisi, elukogemust, raha..ja küllap jõuab tähelepanu siis ka Krulli tehase veoautoni.
Näiteks mul on sügavalt kahju, et see komplektselt seisnud TA-942 vanarauda läks. Ja mul on alati au ja õigus oma tundeid ses teemas väljendada. Eriti foorumi demokraatlikus õhkkonnas.
Mis puudtab igasugu eksoote, mis Eestis on müügis: palju neist üldse jõuab infot siia? Üldjuhul hoitakse teadmist kümne küünega, sest muidu teine huviline äkki ostab ja saab endale/viib välismaale. Mis sest, et endal igasugune võimalus selle masina taastamiseks/ostmiseks puudub.
Igasuguste eksootidega on üldse see kurb lugu, et 90 protsendil juhtudest ei ole olemas kompetentseid inimesi, kes neid Eestis taastada suudaks/oskaks. Eva Brauni mersu ju oli siin, palju oli aga neid kodanikke, kes oleks suutnud seda masinat teda väärival kujul taastada? dad, kas Sina oleks suutnud? Selles seisukohast on hea, et nad on läinud kuhugi, kus neist hoolitakse ja kus on tegelikult olemas lootus nende säilimiseks.
Mis muuseumitesse puutub: me ei saa käituda kui linnupojad pesas, kes lõuad laiali kisavad "Tahame, tahame, tahame". Kui siiani ei ole selgelt üksmeelt, mida see muuseum sisaldama peaks, kus see olema peaks, kes selle heaks midagi tegema peaks, siis pole kleepekast auto tagastangel kasu.
Ja palju on üldse niivõrd heas korras masinaid, mida rahvale vaatamiseks välja panna? Neid on, aga paljud restaureeritud isendid on pigem nutmapanevas seisus.
Asp
Aga selleks, et jõuda 500K-ni, on vaja ka millestki alustada. Minu lapsepõlves oli Zil-130 tavaline tööauto aga siin foorumis on palju ka neid, kelle jaoks on see masin on tänaval vastu tulles midagi olulist ja siin foorumis rääkimist väärivat. Ja ma ei hakka seda lugedes hambaid kiristama, pead vastu lauda peksma ja oma vastuses suuri tähti kasutades karjuma. Ma pigem lähtun mõttest, et selline huvi areneb, täieneb. Lisandub teadmisi, elukogemust, raha..ja küllap jõuab tähelepanu siis ka Krulli tehase veoautoni.
Näiteks mul on sügavalt kahju, et see komplektselt seisnud TA-942 vanarauda läks. Ja mul on alati au ja õigus oma tundeid ses teemas väljendada. Eriti foorumi demokraatlikus õhkkonnas.
Mis puudtab igasugu eksoote, mis Eestis on müügis: palju neist üldse jõuab infot siia? Üldjuhul hoitakse teadmist kümne küünega, sest muidu teine huviline äkki ostab ja saab endale/viib välismaale. Mis sest, et endal igasugune võimalus selle masina taastamiseks/ostmiseks puudub.
Igasuguste eksootidega on üldse see kurb lugu, et 90 protsendil juhtudest ei ole olemas kompetentseid inimesi, kes neid Eestis taastada suudaks/oskaks. Eva Brauni mersu ju oli siin, palju oli aga neid kodanikke, kes oleks suutnud seda masinat teda väärival kujul taastada? dad, kas Sina oleks suutnud? Selles seisukohast on hea, et nad on läinud kuhugi, kus neist hoolitakse ja kus on tegelikult olemas lootus nende säilimiseks.
Mis muuseumitesse puutub: me ei saa käituda kui linnupojad pesas, kes lõuad laiali kisavad "Tahame, tahame, tahame". Kui siiani ei ole selgelt üksmeelt, mida see muuseum sisaldama peaks, kus see olema peaks, kes selle heaks midagi tegema peaks, siis pole kleepekast auto tagastangel kasu.
Ja palju on üldse niivõrd heas korras masinaid, mida rahvale vaatamiseks välja panna? Neid on, aga paljud restaureeritud isendid on pigem nutmapanevas seisus.
Asp
Life\'s journey is not to arrive at the grave safely in a well preserved body, but rather to skid in sideways, totally worn out, shouting \"Holy s--t!....What a ride!