26-02-2006, 20:04 PM
Austatud kaasfoorumlased! Viivitasin vastusega meelega, et oodata juurde veel arvamusavaldusi. Tänan kõiki, kes meile tunnustust avaldasid ja meisse heatahtlikult suhtuvad. Valdava osa mõtteavaldustega täiesti nõus, välja arvatud klaasikildudel roomamise näide. Nüüd aga mõned mõtted minu ja meie poolt.
Järva – Jaani Vanatehnika varjupaik on MTÜ Järva-Jaani Tuletõrje Seltsi üheks üksuseks. Samasuguseks üksuseks nagu ka tuletõrjemuuseum, väljasõidukomando, puhkpilliansambel “5P” ja onu Vello filmituba. Meile piisab kui omame üht juriidilist staatust, põhikirja (kus ka ära näidatud varade saatus näiteks peale seltsi tegevuse lõpetamist), viieliikmelist seltsi juhatust, ühte arveldusarvet. Täiendavalt oleme ellu kutsunud ka varjupaiga eestseisuse.
Lugesin veelkord varjupaiga kodukalt meie tutvustuse läbi ja olen jätkuvalt arvamusel, et sealt peaks olemuse välja lugema küll. Sellegipoolest mõned mõtted juurde, mis selle teema käsitlemise juures tekkisid.
Taastamine – kindla peale vääriksid väga paljud meie kätte jõudnud isendid taastamist. Aga seni, kuni keegi teine (nt. Eesti riik) ei tunne huvi sellise vanatehnika säilitamise üle, siis on vist ka liiast nõuda seda ühelt mittetulundusühingult, kes niigi üritab ühiskondlikus korras, liikmete vabast ajast ja ilma rahaabita, aastas üks kuni kaks sõidukit vaatamis- ja kasutamiskõlbulikuks taastada. Meil pole midagi selle vastu kui keegi meile taastamistöödele appi tuleks. Ja seda on päris mitme isendi puhul ka juhtunud : Kavz 651, Gaz 63/PMG 19, Volvo N8444, saunaauto, “Janu Juku”, Zaz 965, Gaz 3102. Mitme järgmise isendi puhul käivad läbirääkimised. Küll on meiepoolseks tingimuseks see, et taastamisjärgselt saab isend asuma ekspositsioonis varjupaigas või muuseumis. Aga selleks, et tulevikus oleks kellelgi (kasvõi meie lastelastel) midagi taastada, oleme võtnud sihiks võimalikult palju keskenduda kogumistööle.
Raha kogumine – varjupaik pole mitte ühtegi rahakogumise kampaaniat algatanud.
Tehnika kogumine teise mehe tagaõue – tõepoolest, päris palju tehnikat asub meie pere aiamaal, kuid päris palju ka valla reservmaal. Hetkel käib seltsi hoonete juurde maade erastamine. Kokku tuleb meil erastada (loe : välja osta) 2,1 ha hoonetealust- ja teenindusmaad. Muide, meie kollektsiooni 62 isendit asuvad 12-nes eri garaažis või kuuris ...
Õues seisvad eksponaadid – paraku pole meil nii palju võimalusi, et kogu kollektsiooni katuse alla paigutada. Esitatud ettepanekud on küll ahvatlevad, kuid kahjuks ebareaalsed. Arvan, et siia sobiks näide, mille tõin meie koduka külalisteraamatus kod. zaz`ihullule : vaadake meie varjupaiga kataloogis isendi nr. 1 (Laz 695) pilti. Nimetatud buss on seisnud selle koha peal 20. aastat. Mõned aastad kõlbab teda veel vaadata. Ja kui enam ei kõlba, eks siis vahetame millegi muu vastu välja. Aga meil on heameel, et nende aastate jooksul on olnud võimalus paljudel temaga tutvust teha.
Piletiraha – varjupaiga sissekäigu juures on politseisapakas, mille esiklaasil on kirjas ettepanek külastajatele, annetada varjupaigale. Nii olemegi saanud toetust territooriumi korrastuseks, muruniitmiseks, turvasüsteemide väljaehitamiseks jms. jaoks.
Kui muuseumipapa väsib – kunagi väsib kindlasti ja läheb nii nagu kõik teisedki rändama kaduviku radadele. Aga läheb suurima rahuldustundega, et nii temal kui ta sõpradel ja foorumikaaslastel õnnestus koguda ja tulevastele põlvedele säilitada arvestatav hulk vanatehnikat.
Seni, kuni veel väsinud pole, olen heal meelel nõus vastama küsimustele ja vastu võtma heasoovlikke ettepanekuid meie töö paremustamiseks.
Järva – Jaani Vanatehnika varjupaik on MTÜ Järva-Jaani Tuletõrje Seltsi üheks üksuseks. Samasuguseks üksuseks nagu ka tuletõrjemuuseum, väljasõidukomando, puhkpilliansambel “5P” ja onu Vello filmituba. Meile piisab kui omame üht juriidilist staatust, põhikirja (kus ka ära näidatud varade saatus näiteks peale seltsi tegevuse lõpetamist), viieliikmelist seltsi juhatust, ühte arveldusarvet. Täiendavalt oleme ellu kutsunud ka varjupaiga eestseisuse.
Lugesin veelkord varjupaiga kodukalt meie tutvustuse läbi ja olen jätkuvalt arvamusel, et sealt peaks olemuse välja lugema küll. Sellegipoolest mõned mõtted juurde, mis selle teema käsitlemise juures tekkisid.
Taastamine – kindla peale vääriksid väga paljud meie kätte jõudnud isendid taastamist. Aga seni, kuni keegi teine (nt. Eesti riik) ei tunne huvi sellise vanatehnika säilitamise üle, siis on vist ka liiast nõuda seda ühelt mittetulundusühingult, kes niigi üritab ühiskondlikus korras, liikmete vabast ajast ja ilma rahaabita, aastas üks kuni kaks sõidukit vaatamis- ja kasutamiskõlbulikuks taastada. Meil pole midagi selle vastu kui keegi meile taastamistöödele appi tuleks. Ja seda on päris mitme isendi puhul ka juhtunud : Kavz 651, Gaz 63/PMG 19, Volvo N8444, saunaauto, “Janu Juku”, Zaz 965, Gaz 3102. Mitme järgmise isendi puhul käivad läbirääkimised. Küll on meiepoolseks tingimuseks see, et taastamisjärgselt saab isend asuma ekspositsioonis varjupaigas või muuseumis. Aga selleks, et tulevikus oleks kellelgi (kasvõi meie lastelastel) midagi taastada, oleme võtnud sihiks võimalikult palju keskenduda kogumistööle.
Raha kogumine – varjupaik pole mitte ühtegi rahakogumise kampaaniat algatanud.
Tehnika kogumine teise mehe tagaõue – tõepoolest, päris palju tehnikat asub meie pere aiamaal, kuid päris palju ka valla reservmaal. Hetkel käib seltsi hoonete juurde maade erastamine. Kokku tuleb meil erastada (loe : välja osta) 2,1 ha hoonetealust- ja teenindusmaad. Muide, meie kollektsiooni 62 isendit asuvad 12-nes eri garaažis või kuuris ...
Õues seisvad eksponaadid – paraku pole meil nii palju võimalusi, et kogu kollektsiooni katuse alla paigutada. Esitatud ettepanekud on küll ahvatlevad, kuid kahjuks ebareaalsed. Arvan, et siia sobiks näide, mille tõin meie koduka külalisteraamatus kod. zaz`ihullule : vaadake meie varjupaiga kataloogis isendi nr. 1 (Laz 695) pilti. Nimetatud buss on seisnud selle koha peal 20. aastat. Mõned aastad kõlbab teda veel vaadata. Ja kui enam ei kõlba, eks siis vahetame millegi muu vastu välja. Aga meil on heameel, et nende aastate jooksul on olnud võimalus paljudel temaga tutvust teha.
Piletiraha – varjupaiga sissekäigu juures on politseisapakas, mille esiklaasil on kirjas ettepanek külastajatele, annetada varjupaigale. Nii olemegi saanud toetust territooriumi korrastuseks, muruniitmiseks, turvasüsteemide väljaehitamiseks jms. jaoks.
Kui muuseumipapa väsib – kunagi väsib kindlasti ja läheb nii nagu kõik teisedki rändama kaduviku radadele. Aga läheb suurima rahuldustundega, et nii temal kui ta sõpradel ja foorumikaaslastel õnnestus koguda ja tulevastele põlvedele säilitada arvestatav hulk vanatehnikat.
Seni, kuni veel väsinud pole, olen heal meelel nõus vastama küsimustele ja vastu võtma heasoovlikke ettepanekuid meie töö paremustamiseks.