01-03-2006, 15:30 PM
Margus, ennist ajasin hästi pisut pada ja ilustasid tegelikke numbreid. Et see pool ei ole minu põhikohus, siis on vabandatav.
Tegelikud numbrid on veel julmemad, sest monopol Lehepunkt kasseerib jaemüügilt tunduvalt rohkem. Aga teenus on ka korralik, ei saa viriseda. Täna saame kätte ~18 krooni numbri müügist. Kui tõsta kaanehinda 10 krooni, saaks kätte ~24 krooni. Kättesaadava raha vahe ~6 krooni, mis näiteks 3000 jaemüügi korral on ju 18 000 krooni rohkem raha. Kuidas võtta, kui iga sent on arvel, on see suur raha. Samas, kümme krooni on paljudele jaeostjatele juba märkimisväärne raha.
Kui eeldaks, et vaid 500 inimest jätaks 10 kroonise hinnatõusu pärast ostmata, siis võiks "teenida" 60 000 ehk 6000 krooni rohkem. 500 lugejat on kordi suurem väärtus, kui 6000 krooni. Mõni ajakiri on sellise numbrigi peale õnnelik... Mida rohkem on jaeostjaid, seda rohkem ka Lehepunkt konkreetselt sinu tootega tegeleb ja kindlasti ka iseenda teenuse hinda vähendab. Kui ikka väga palju müüd, saad lõpuks nn."kassatsooni" ja müüd veel rohkem. See kaanehinna/jaemüügi suhe on üks peen mäng.
Kuid kõigepealt peab üldse selliste jaemüüginumbriteni jõudma, praegu võib numbrit 3000 nimetada HobiKlubi kogurealisatsiooniks. See siis tellijad+ostjad+laialijagatavad numbrid. Tegelikult on seegi number Eestis väga kõva tulemus, kuid majandusliku tasuvuseni on pikk-pikk tee. Selleks, et vaid ajakirja müües ennast ära tasuda ... võib ju arvutada. Me oleme siin absoluutselt igasuguseid asju kalkuleerinud. Jätta kaaned lakkimata, jätta ära aasklamber jne. Hoiad kokku mõne tuhande, kuid võid kaotada kümneid.
Peaaegu ainus kokkuhoiukoht ongi sisu tootmine ja see on Eestis niigi absoluutse miinimumini viidud. Meie oleme sealt veel mitu astet odavamal poolel ja kindlasti on selliseid veelgi. Ma usun, et MotoMaania sisu ja isegi kujundus tehakse valmis samamoodi vaid sooja käepigistuse eest. Lollid, nagu me oleme.
Tegelikult toodavad kõik ajakirjad(kui vast Kroonika ja mõned naistekad kõrvale jätta) oma sisu sandikopikate eest, et üldse elus püsida. Vaatad meie ajakirjade toimetuste suurust, 5-6, harva 10-12 inimest. Vaatad sama mahu ja ilmumissagedusega suvalise muu maailma ajakirja toimetust, 30 inimest. Ajalehed on selles suhtes ikka jube heas seisus. Kaanehinnad on ju neil sarnased(15-20 krooni), ilmuvad tihedalt ja müüakse massina. Saavad suurt palgaarmeed üleval pidada ja kohati isegi sisukaid lugusid ning pikemaajalisi uurimisi teostada. Või oma ajakirjanikke välismaale lugusid tegema saata. Ajakirjad seda ei õldiselt suuda, valdav enamus "välismaal käimise" lugudest on kellegi poolt kinni makstud. Mitte jutu teksti ei maksta kinni(sellist suhtumist ei ole tõesti kohanud, sõltuvust ei tohi küll kellegile ette heita!), kuid sõit küll. Seegi suur asi. Oma raha eest ei läheks peaaegu ükski ajakirjanik kuhugi Euroopasse messile. Mõni "loll" muidugi on, näiteks auto- ja motopunkti Tfr
, kindlasti mõned veel. Mina näiteks, kui kogemata juhtub kontol midagi olema. No ja kui isegi Kroonikat vaadata ... ei ole küll püsilugeja, vaid ämma juures lappan neid, siis ei ole ju neil "oma meest" NY's, Londonis, Pariisis, Hollywoodis jne. Et nendes linnades kuulsuste seltskonda sulada ja mingigi austus pälvida, on vaja roppu kanti raha.
Ehk see Eestis ajakirja tegemine on tegelikult võimatu tegevus. See, et neid siiski tehakse, on täpselt sama uskumatu, kui kunagine maailma suurim vormelitehas või Dvigatel. Igasuguste makromajanduse põhitõdede järgi ei tohiks neid asju kunagi Eestis olnud olla. Aga on Kindlasti on Eesti maailma üks juhtivaid riike omakeelse ajakirjanduse tükiarvu osas(lisaks olümpiavõitjate suhtarvule). Meil on IGA 4000 eesti keelt kõneleva inimese kohta ÜKS eestikeelne ajaleht või ajakiri. Kui nüüd maha arvata lapsed, siis on see number lausa 1 omakeelne toode 2000 inimese kohta. Seega müüginumber 2000 on juba päris hea. Minu hinnangul oleks siinsetes oludes HobiKlubi absoluutne tipptase realiseerida 10000 eks. Selle absoluutse tipu juures teeniks ajakiri ennast ilma reklaamideta tagasi, kui tegijate arv oleks sama. Kui aga ajakirja hästi teha, peaks ikka teist samapalju raha igasse numbrisse juurde leidma.
Näiteks "märjast unistusest" võiks tuua Lehepunkti andmeil HobiKlubi järel Eestis läbimüügilt järgmise, Vene ajaleheformaadis AvtoRevüü. Nende koduka andmeil tiraaž 225 000, keskmine müügihind 14-20 rubla ehk siis 7-14 krooni(Eestis 24.90). Kui nad müüvad maha 150 000 eks ja saavad kätte 5 krooni, siis teeb see juba 750 000 iga numbriga. 24 numbrit aastas = 18 miljonit. Reklaamid maksavad neil kuni 250 000 krooni!!! Vaat selliste rahanumbritega saab juba asju ajada ... ja see konkreetne leht on ju Venemaal üks paljudest.
Tegelikud numbrid on veel julmemad, sest monopol Lehepunkt kasseerib jaemüügilt tunduvalt rohkem. Aga teenus on ka korralik, ei saa viriseda. Täna saame kätte ~18 krooni numbri müügist. Kui tõsta kaanehinda 10 krooni, saaks kätte ~24 krooni. Kättesaadava raha vahe ~6 krooni, mis näiteks 3000 jaemüügi korral on ju 18 000 krooni rohkem raha. Kuidas võtta, kui iga sent on arvel, on see suur raha. Samas, kümme krooni on paljudele jaeostjatele juba märkimisväärne raha.
Kui eeldaks, et vaid 500 inimest jätaks 10 kroonise hinnatõusu pärast ostmata, siis võiks "teenida" 60 000 ehk 6000 krooni rohkem. 500 lugejat on kordi suurem väärtus, kui 6000 krooni. Mõni ajakiri on sellise numbrigi peale õnnelik... Mida rohkem on jaeostjaid, seda rohkem ka Lehepunkt konkreetselt sinu tootega tegeleb ja kindlasti ka iseenda teenuse hinda vähendab. Kui ikka väga palju müüd, saad lõpuks nn."kassatsooni" ja müüd veel rohkem. See kaanehinna/jaemüügi suhe on üks peen mäng.
Kuid kõigepealt peab üldse selliste jaemüüginumbriteni jõudma, praegu võib numbrit 3000 nimetada HobiKlubi kogurealisatsiooniks. See siis tellijad+ostjad+laialijagatavad numbrid. Tegelikult on seegi number Eestis väga kõva tulemus, kuid majandusliku tasuvuseni on pikk-pikk tee. Selleks, et vaid ajakirja müües ennast ära tasuda ... võib ju arvutada. Me oleme siin absoluutselt igasuguseid asju kalkuleerinud. Jätta kaaned lakkimata, jätta ära aasklamber jne. Hoiad kokku mõne tuhande, kuid võid kaotada kümneid.
Peaaegu ainus kokkuhoiukoht ongi sisu tootmine ja see on Eestis niigi absoluutse miinimumini viidud. Meie oleme sealt veel mitu astet odavamal poolel ja kindlasti on selliseid veelgi. Ma usun, et MotoMaania sisu ja isegi kujundus tehakse valmis samamoodi vaid sooja käepigistuse eest. Lollid, nagu me oleme.
Tegelikult toodavad kõik ajakirjad(kui vast Kroonika ja mõned naistekad kõrvale jätta) oma sisu sandikopikate eest, et üldse elus püsida. Vaatad meie ajakirjade toimetuste suurust, 5-6, harva 10-12 inimest. Vaatad sama mahu ja ilmumissagedusega suvalise muu maailma ajakirja toimetust, 30 inimest. Ajalehed on selles suhtes ikka jube heas seisus. Kaanehinnad on ju neil sarnased(15-20 krooni), ilmuvad tihedalt ja müüakse massina. Saavad suurt palgaarmeed üleval pidada ja kohati isegi sisukaid lugusid ning pikemaajalisi uurimisi teostada. Või oma ajakirjanikke välismaale lugusid tegema saata. Ajakirjad seda ei õldiselt suuda, valdav enamus "välismaal käimise" lugudest on kellegi poolt kinni makstud. Mitte jutu teksti ei maksta kinni(sellist suhtumist ei ole tõesti kohanud, sõltuvust ei tohi küll kellegile ette heita!), kuid sõit küll. Seegi suur asi. Oma raha eest ei läheks peaaegu ükski ajakirjanik kuhugi Euroopasse messile. Mõni "loll" muidugi on, näiteks auto- ja motopunkti Tfr
, kindlasti mõned veel. Mina näiteks, kui kogemata juhtub kontol midagi olema. No ja kui isegi Kroonikat vaadata ... ei ole küll püsilugeja, vaid ämma juures lappan neid, siis ei ole ju neil "oma meest" NY's, Londonis, Pariisis, Hollywoodis jne. Et nendes linnades kuulsuste seltskonda sulada ja mingigi austus pälvida, on vaja roppu kanti raha.Ehk see Eestis ajakirja tegemine on tegelikult võimatu tegevus. See, et neid siiski tehakse, on täpselt sama uskumatu, kui kunagine maailma suurim vormelitehas või Dvigatel. Igasuguste makromajanduse põhitõdede järgi ei tohiks neid asju kunagi Eestis olnud olla. Aga on
Kindlasti on Eesti maailma üks juhtivaid riike omakeelse ajakirjanduse tükiarvu osas(lisaks olümpiavõitjate suhtarvule). Meil on IGA 4000 eesti keelt kõneleva inimese kohta ÜKS eestikeelne ajaleht või ajakiri. Kui nüüd maha arvata lapsed, siis on see number lausa 1 omakeelne toode 2000 inimese kohta. Seega müüginumber 2000 on juba päris hea. Minu hinnangul oleks siinsetes oludes HobiKlubi absoluutne tipptase realiseerida 10000 eks. Selle absoluutse tipu juures teeniks ajakiri ennast ilma reklaamideta tagasi, kui tegijate arv oleks sama. Kui aga ajakirja hästi teha, peaks ikka teist samapalju raha igasse numbrisse juurde leidma.Näiteks "märjast unistusest" võiks tuua Lehepunkti andmeil HobiKlubi järel Eestis läbimüügilt järgmise, Vene ajaleheformaadis AvtoRevüü. Nende koduka andmeil tiraaž 225 000, keskmine müügihind 14-20 rubla ehk siis 7-14 krooni(Eestis 24.90
). Kui nad müüvad maha 150 000 eks ja saavad kätte 5 krooni, siis teeb see juba 750 000 iga numbriga. 24 numbrit aastas = 18 miljonit. Reklaamid maksavad neil kuni 250 000 krooni!!! Vaat selliste rahanumbritega saab juba asju ajada ... ja see konkreetne leht on ju Venemaal üks paljudest.