[taruvaras]

Käepideme kummivoolikut kattev materjal ei ole lõigatud suvalisest kangast, vaid kootud paelana või lindina, sest tema servad ei hargne nagu lõigutud tekstiilil. Lint on servadest aga sukaks kokku õmmeldud kummivoolikule peale. Lint on kummivoolikust pikem ja lõpetatud üle kummivooliku nööriga poomise teel (nii nagu nahk vorsti otstel) lindi kummilt tagasilibisemise vältimiselks. Need otsad jäävad kroomitud iluvigurite sisse peitu. Minu  55.a.Pobi käepideme kattelint ise on  peenekoelise struktuuriga mida mustriliselt läbivad umbes 3mm pikkused pikitriibud. Sama mustriga on ka ükseava ümbruse tihendid. Värvilt võisid algselt olla helepruunid, praeguseks pleekind beežiks. Mu masinal oli sel sangal ühest otsast otsast õmblus ca 5 cm pikkuselt lahti hargnenud. Õmblesin uuesti kokku, kuid ei suutnud teda venitada üle kummivooliku otsa, et teda vorstiotsana kinnitada. Lõpuks ei jäänud muud üle, kui voolikul eemaldada  umbes 1,5 cm ja ka voolikut läbival ketil eemaldada üks lüli. Tulemuseks oli see, et parandatud asi tõstis üldmuljet kuid lühendandatud keti "orginaalsust" reedab istme seljataguse tekstiilkattel sanga nüüdsest asendist allpool nähtav beežil taustal pleekimata lülivõrra pikema sanga asukoht, mis on hoopis pruun.
Kuna hetkel tegelen tehasevärvis- sisus volgaga 68.a. , siis volga uksetihendite ja käepidemete lint on teise struktuuriga, mustrina jooksevad järjestiku 1 mm järel ristitriibud kogu ulatuses. Kõik tihendid, sangad on pleekinud beežiks, varjatud kohtades aga hall/helesinine. Samas toonis on ka põrandamattide äärispael, kuid ühtlase tasapinnalise koega. Matid sinise-musta kirjud. Masin ise tumehall, sisu ka hall.