[valdo]

2003. aasta - uurimistöö algus

Soetamise järel algas esmalt uurimistöö nii Pobide ajaloo osas kui ka selle isendi seisukorra/originaalsuse osas. Suuresti 2003. aasta jooksul sai endale hangitud koopiad enamikest Pobedat puudutavatest raamatutest ja need ka põhjalikult läbi loetud/töötatud. Selle töö kõrvaltulemusena tekkis muide põhjalik jutt Pobeda kui mudeli ajaloost, mille tulem on hetkel vaadatav veebilehel www.pobeda.ee. Samuti on saanud aeg-ajalt postitada vastavaid artikleid ka siin foorumis. Julgen öelda, et aasta-paari pikkuse uurimistöö tulemusena tean ma enam-vähem seibi-kruvi täpsusega, mismoodi ühe või teise aastakäigu Pobi peaks originaalsena välja nägema. Seda alates 1949. aastast, varasem aeg oin senini jäänud müstikaks ja vasturääkivuste maaks. Õnneks on enda auto just 1949. aasta alguses valmistatud ja segaduste aeg minu auto valmistamisaastat ei puuduta.



Foto: Pobi enne tegemahakkamist


Foto: Pobi enne tegemahakkamist


Enda masina uurimine tõi välja aga väga palju kurbi järeldusi. Peamiselt selle, et niivõrd vana auto on reeglina elanud läbi palju mitmeid elusid, millede vaheaegadel on amortiserunud auto praktiliselt uuesti paljude uute ning originaalsuse mõttes "valede" detailidega üles ehitatud. Tõenäoliselt on selliseid tõsisemaid kapitaalremonte olnud autol aastakümnete jooksul rohkem kui kaks. Ehk auto oli pealtnäha komplektne, kuid  seal oli ikka väga palju valesid detaile küljes..

Tehnilisest poolest olid autol all GAZ-21 "Volga" sillad/rattad, Volga vahepukiga kardaan ning Volga tsentraal-käsipidur. Põrandakangiga 1. seeria kast oli asendatud hilisema 2. seeria sünkronisaatoritega kastiga ning käigud toodud roolile. Algne mehaaniline siduri lülitushoovastik oli ümber ehitatud UAZi hüdraulika peale.

Õlitussüsteemi olid  aretatud GAZ 52 filtrid ning GAZ 51 õliradiaator. Toitesüsteemi oli vahele pandud GAZ-51 filtersadesti, torustik oli viidud teise kohta ning bensiinipump oli asendatud GAZ 52 omaga (ilma klaaskuplita). Karburaator/õhufilter pärinesid aga hoopiski Žiguli 06-lt (mehaaniline Weber-tüüpi), samuti ka gaasipedaal. Gaasihoovastik oli enamikus aga hoopiski isetehtud.

Väljalasketorustik oli õnneks valmistatud algse eeskujul ja sellega äravahetamiseni sarnane, kuid summuti oli isetehtud ning kandilise vormi tõttu algsest erinev. Roolihoovastik oli nagu esisildki GAZ 21 oma.

Generaator/relee olid paigaldatud GAZ 53 vahelduvvoolu omad. Kogu elektrisüsteem oli põhjalikult ümber ehitatud (õigem oleks öelda - tükkhaaval iseehitatud), nii et armatuurlaua alt tuli muuhulgas välja hulganisti iga ajastu releesid/juhtmeid, mis olid suvaliselt üksteise otsa kuhjatud.

Ka keret polnud ümberehitused säästnud. Tõenäoliselt on autol (eri aegadel) vahetatud nii esimene kui ka tagumine poolraam ja sisetiivad ning enamik põhjast, samuti ka väiksemaid plekke. Arvatavasti ei ole ka enamik uksi enam selle auto algsed – õnneks uksekuju ei muutunud Pobi ajastu lõpuni. Töö on tehtud kõik gaaskeevitusega, mis oli nii mitmedki osad kõveraks painutanud ning originaalsust ei olnud töö juures eriti järgitud. Esimeste sisetiibade pilud olid kinni keevitatud, samuti lisatud neile hulga lisa-auke ja keevitatud kronsteine. Põhjalikult oli muudetud ka salongi ja mootori vaheline tulemüür, tehtud uusi auke, asendatud gaaskeevitusega mitmeid osi, keevitatud uusi kronsteine. Kasvõi õli peenfilter oli viidud hilisemate Pobidega sarnaselt tulemüürile vajalike kronsteinide juurdekeevitamise teel. Palju pisipudinaid oli laenatud GAZ 51lt ja Volgadelt (21 ja 24).

Pagasnikuga ja kere tagaosaga polnud lugu parem. Esiteks oli (arvatavasti tugevusvaru mõttes) kapitaalselt ümber ehitatud salongi ja pagasiruumi vahelised külgseinad. Välja olid vahetatud tagaosa algselt ovaalsete aukudega tugevduslapid. Kadunud oli kogu algne varurattakinnitustalastik, mis oli asendatud ise torudest ja ümarrauast kokkukeevitatuga.  Ümber oli tehtud (arvatavasti tagumiste sisetiibade vahetamise käigus) ka nn "mütsiriiul", kuhu oli keevitamise jm lisamise teel lisatud tagaakna tuulutussüsteem, mille köäitamiseks oli kasutatud GAZ 51 salongiventilaatorit koos korpusega.

Armatuurlauale oli tehtud hulganisti lisa-auke täiendavate/uute märgutulede, lülitite jm lisamise teel. Moodsama raadio lisamise eesmärgil oli põhjalikult ümber keevitatud armatuurlaua keskosa. "Kellad" ja plastosad olid algsed, kuid taastamiskõlbmatult kahjustunud. Samuti ka rool. Ning lõpuks olid vahetatud ka lävekarbid, kus algsete ümara vormiga karpide asemel ilutsesid lihtsad kantis karbid.

Istmed/ukselingid/polstrid olid enamvähem algsed, kuid riidekate oli asendatud igal pool dermatiiniga. Uksepakkude alumiiniumkatted olid omavalmistatud, algsed olid kadunud.


Foto: Laepolster oli perfektses korras säilinud (1949. aasta alguse autol oligi ta selline, st identne istme- ja uksepolstritega; alles hiljem, 1949 või 1950, pandi lakke teistsugune riie). Seevastu uksepolstrid, ukseavade ääred jms vajavad kõik uuesti tegemist - nad on kas muudetud või säilinud väga halvas seisus.


Foto: Ka laevalgusti oli säilinud algsena ja heas seisukorras.


Ka esistange oli täielikult kadunud, selle asemele oli oskamatult sobitatud tagastange. Õnneks olid kroomdetailid (v.a. esistange) enam-vähem talutavas seisus, sh ka radiaatoriribistik. Puudusid vaid ilukilbid (peal olid 21 omad) ning stangede "kihvad".

Selline oli siis seis, mis selgus peale põhjalikku uurimistööd. Ainus variant oli seetõttu auto algdetailideni täiesti lahti võtta, teha kindlaks kõik puuduvad detailid ning täiesti seibhaaval uuesti kokku panna, nüüd juba originaalist lähtudes. Ja alustada ümberkeevitatud kere tagamuutmisega algsest lähtudes.