15-05-2006, 12:01 PM
INIMESED!
Ma tõesti ei teadnud, et vanatehnikaga tegelemine, selle omamine, korda tegemine, kasutamine jne jne jne on kellegipoolt keelatav/kästav tegevus.
Kui see ikkagi nii ei ole, siis ei saa ma aru kogu sellest maajagamisest - keegi ei käsi kellelgi kuhugi klubisse kuuluda; keegi ei käsi kellegiga suhelda, kui ei taha või see isik ei meeldi; keegi ei käsi üldse tehnikaga tegeleda. Eestlase lemmiktoit ei pea olema teine eestlane...
Ma saan aru, et meie väikeses riigis on varud piiratud ja tekitab alati inimlikku kadedust see, kui keegi teine selle rauatüki ennem leiab ja omale koju veab... ja loomulikult tekivad mõtted, et päriselt oleks just mina olnud see tunduvalt õigem isik sedea omama ja taastama... eks endalgi selliseid mõtteid tihti, eriti kui oma masinate spetsiifikast sõltuvalt loen "lasteosakonna" postitusi, endal silmad märjad... et nii ei tohiks selle masinaga teha... aga ikkagi põhiliselt seljuhul, kui mõni eesti mõistes haruldane masin või ülispetsiifiline detail kuhugi põllule sõitmiseks läheb või keegi lapseke, dollarimärgid silme ees keerlemas foorumis "turuuuringut" teeb, et kuipalju tuhandeid selle vanaisa kuurist leitud rauatüki eest saada võiks eestis ja kas äkki soomlane rohkem ei maksa... aga teades, et masin läks kellegi teise kollektsiooni, olen ma lihtsalt natukene kade, et omal vaba raha või piisavalt otsimisvõimet ei olnud, aga süda on rahul.
Ma ei tunne teid enamusi isiklikult, ma ei tunne ka kirssi... aga ma tõesti ei saa sellest aru, kas inimesed ei oska omavahel suhelda, et peab hakkama üksteise kohta üle foorumi "M***" karjuma!!!
Ma tõesti ei teadnud, et vanatehnikaga tegelemine, selle omamine, korda tegemine, kasutamine jne jne jne on kellegipoolt keelatav/kästav tegevus.
Kui see ikkagi nii ei ole, siis ei saa ma aru kogu sellest maajagamisest - keegi ei käsi kellelgi kuhugi klubisse kuuluda; keegi ei käsi kellegiga suhelda, kui ei taha või see isik ei meeldi; keegi ei käsi üldse tehnikaga tegeleda. Eestlase lemmiktoit ei pea olema teine eestlane...
Ma saan aru, et meie väikeses riigis on varud piiratud ja tekitab alati inimlikku kadedust see, kui keegi teine selle rauatüki ennem leiab ja omale koju veab... ja loomulikult tekivad mõtted, et päriselt oleks just mina olnud see tunduvalt õigem isik sedea omama ja taastama... eks endalgi selliseid mõtteid tihti, eriti kui oma masinate spetsiifikast sõltuvalt loen "lasteosakonna" postitusi, endal silmad märjad... et nii ei tohiks selle masinaga teha... aga ikkagi põhiliselt seljuhul, kui mõni eesti mõistes haruldane masin või ülispetsiifiline detail kuhugi põllule sõitmiseks läheb või keegi lapseke, dollarimärgid silme ees keerlemas foorumis "turuuuringut" teeb, et kuipalju tuhandeid selle vanaisa kuurist leitud rauatüki eest saada võiks eestis ja kas äkki soomlane rohkem ei maksa... aga teades, et masin läks kellegi teise kollektsiooni, olen ma lihtsalt natukene kade, et omal vaba raha või piisavalt otsimisvõimet ei olnud, aga süda on rahul.
Ma ei tunne teid enamusi isiklikult, ma ei tunne ka kirssi... aga ma tõesti ei saa sellest aru, kas inimesed ei oska omavahel suhelda, et peab hakkama üksteise kohta üle foorumi "M***" karjuma!!!