16-05-2006, 12:24 PM
Ei tahaks küll õli tulle valda, kuid mõned mõtted tekkisid mul küll:
1. Mina olen kuulnud ka jutte, et V. Kirss olevat midagi varastanud ja parseldanud maha. Kuid samasuguseid jutte olen kuulnud paljude teiste harrastajate kohta ka. Kõlava nimega "kalevpoeg" räägib ka, et on "faktid", kuid ei nimeta nimesid ning vargused on toimunud kelleltki kolmandalt. Minult näiteks ei ole Kirss midagi varastanud, küll olen aga kokku puutunud tema "ärimehe" poolega - kuidas võimalikult suurte kasudega teha kokkuleppeid. Mina olen lihtsalt ettevaatlik inimene ning harjunud kapitalistlike ilmingutega.
2. Mis on ühe vanasõiduki "vääriline hind"? Kas mina pean ka tundma ennast vargana, et täisoriginaalse ja sõidukorras CZ 175 ostsin 1000 krooniga? Või sõidukorras ja komplektse Pannonia 500 krooniga? Pudeli viina eest olen nii mõnegi päris kõdunenud vana auto kätte saanud ning varuosadeks lammutanud. Kas iga leitud vana auto või mootorratta kohta peaks tegema oksjoni? Kas näiteks filatelistidel või numismaatikutel toimub esemete ost-müük-vahetamine mingi kataloogihinna alusel? Või on neil ka ikkagi kokkuleppehinnad?
3. Klubi Unic loomisel ei olnud mina veel sündinud, kuid nendes kirjalikes materjalides, mida mina olen lugenud, on kirjas, et V. Kirss oli üks asutajaliikmeid. Surus end sisse - võib-olla tõesti, kuid tänagi ei kutsuta kedagi klubisse astuma või selle harrastusega tegelema. Ikka omast initsiatiivist ja vabast tahtest. Mina olen näinud väga lähedalt sündmusi Unicu klubis ca 5 aastat tagasi, kus klubi Unic juhile Priit Veskile tehti ettepanek kutsuda klubi juurde mehi, kes tegelevad vanatehnikaharrastusega ning kellel on ka sõitvat vanatehnikat. Vastus oli tookord, et esitagu need mehed avaldus ja siis vaadatakse, kas võetakse liikmeks või mitte. Selge ja konkreetne - kedagi ei paluta. Mõned inimesed solvusid. Unic-Moto klubi näiteks saadab informatsiooni oma üritustest ka mitteliikmetele posti teel. Mille järgi valik tehtud, ma ei tea, kuid elujõudu on selles klubis rohkem kui Unicus. Vanatehnikaklubid ongi vabatahtlikud kooslused, kuhu tulebki end sisse suruda. Mismoodi siis veel?
4. Mina näen vanatehnikaharrastuse juures rohkem jutumehi kui taastajaid. Eks mulle endalegi meeldib rääkida, kuid nädalas teen mitu korda ka käed mustaks, et mõni vana jupp saaks puhtaks, sõidukile külge keeratud või korrastatud. Igal inimesel ei olegi võimeid oma kätega taastada, igal inimesel pole võimalusi. Ega ta sellepärast veel halb inimene ei ole. Näiteks selle foorumi liikmetel aspelundi ja levolli käes ei ole mina näinud nende endi poolt taastatud sõidukeid, kuid info mõttes on need mehed üsna tänuväärsed allikad. Seevastu vanamootorrattamuuseumi looja U. Teearu on vähese jutuga mees, kuid igal aastal võib maikuisel restauraatorite päeval näha uut taastatud muuseumieksponaati. Ja Tartu mees J. Sild on võtnud ka samasuguse eesmärgi. Tundub, et realistliku.
Rahulikku meelt harrastusega tegelemisel. Ärge unustage, et hobi peaks ikka rõõmu pakkuma, mitte vimma tekitama. Kohtumiseni suvistel vanatehnikaüritustel.
Indrek
1. Mina olen kuulnud ka jutte, et V. Kirss olevat midagi varastanud ja parseldanud maha. Kuid samasuguseid jutte olen kuulnud paljude teiste harrastajate kohta ka. Kõlava nimega "kalevpoeg" räägib ka, et on "faktid", kuid ei nimeta nimesid ning vargused on toimunud kelleltki kolmandalt. Minult näiteks ei ole Kirss midagi varastanud, küll olen aga kokku puutunud tema "ärimehe" poolega - kuidas võimalikult suurte kasudega teha kokkuleppeid. Mina olen lihtsalt ettevaatlik inimene ning harjunud kapitalistlike ilmingutega.
2. Mis on ühe vanasõiduki "vääriline hind"? Kas mina pean ka tundma ennast vargana, et täisoriginaalse ja sõidukorras CZ 175 ostsin 1000 krooniga? Või sõidukorras ja komplektse Pannonia 500 krooniga? Pudeli viina eest olen nii mõnegi päris kõdunenud vana auto kätte saanud ning varuosadeks lammutanud. Kas iga leitud vana auto või mootorratta kohta peaks tegema oksjoni? Kas näiteks filatelistidel või numismaatikutel toimub esemete ost-müük-vahetamine mingi kataloogihinna alusel? Või on neil ka ikkagi kokkuleppehinnad?
3. Klubi Unic loomisel ei olnud mina veel sündinud, kuid nendes kirjalikes materjalides, mida mina olen lugenud, on kirjas, et V. Kirss oli üks asutajaliikmeid. Surus end sisse - võib-olla tõesti, kuid tänagi ei kutsuta kedagi klubisse astuma või selle harrastusega tegelema. Ikka omast initsiatiivist ja vabast tahtest. Mina olen näinud väga lähedalt sündmusi Unicu klubis ca 5 aastat tagasi, kus klubi Unic juhile Priit Veskile tehti ettepanek kutsuda klubi juurde mehi, kes tegelevad vanatehnikaharrastusega ning kellel on ka sõitvat vanatehnikat. Vastus oli tookord, et esitagu need mehed avaldus ja siis vaadatakse, kas võetakse liikmeks või mitte. Selge ja konkreetne - kedagi ei paluta. Mõned inimesed solvusid. Unic-Moto klubi näiteks saadab informatsiooni oma üritustest ka mitteliikmetele posti teel. Mille järgi valik tehtud, ma ei tea, kuid elujõudu on selles klubis rohkem kui Unicus. Vanatehnikaklubid ongi vabatahtlikud kooslused, kuhu tulebki end sisse suruda. Mismoodi siis veel?
4. Mina näen vanatehnikaharrastuse juures rohkem jutumehi kui taastajaid. Eks mulle endalegi meeldib rääkida, kuid nädalas teen mitu korda ka käed mustaks, et mõni vana jupp saaks puhtaks, sõidukile külge keeratud või korrastatud. Igal inimesel ei olegi võimeid oma kätega taastada, igal inimesel pole võimalusi. Ega ta sellepärast veel halb inimene ei ole. Näiteks selle foorumi liikmetel aspelundi ja levolli käes ei ole mina näinud nende endi poolt taastatud sõidukeid, kuid info mõttes on need mehed üsna tänuväärsed allikad. Seevastu vanamootorrattamuuseumi looja U. Teearu on vähese jutuga mees, kuid igal aastal võib maikuisel restauraatorite päeval näha uut taastatud muuseumieksponaati. Ja Tartu mees J. Sild on võtnud ka samasuguse eesmärgi. Tundub, et realistliku.
Rahulikku meelt harrastusega tegelemisel. Ärge unustage, et hobi peaks ikka rõõmu pakkuma, mitte vimma tekitama. Kohtumiseni suvistel vanatehnikaüritustel.
Indrek