[Väravamehaanik]

Põhimõtteliselt on ju tore kui nõukogude vanatehnika läheb hinda. Siis tõuseb ka harrastajate prestiiz. Juba praegu on kujunemas seis, kus venetehnika peale enam nina ei krimpsutata, sest on aru saadud selle tehnika valdkonna võludes, töömahukuses ja tegelikus kõrges hinnas, mis ei pruugi sugugi väljenduda varuosadele kuluvates suurtes summades vaid pigem töömahukuses ja ajas nende osade leidmiseks.
Võrdlusena võiks tuua näite meie tagasihoidlikust Kuusalu Autobaasi garaazist nr.1, ehk mustade limusiinide ja nende saateautode osakonnast.
Väga heas komplektsuses ja sõidukorras 1982. aasta ENSV taustaga limusiini peale on kulunud otseselt Eesti kroonides 4 KORDA suurem summa kui 1983. aasta Rootsi Kuningriigi limusiini peale. Mõlemaid eksponaate on kajastatud ka ajakirjades "Hobiklubi" erinevates numbrites. Kus juures tegu ei ole ju kuigi vanade autodega.
Oleme päris tõsiselt teinud endale selgeks, et nõukogude tehnika hulka me oma kollektsioonis enam suurendama ei hakka, sest tegu on liigselt kuluka ettevõtmisega, kus eelnevad kalkulatsioonid ei ole kunagi piiridesse mahtunud. Tunduvalt odavam on jahmerdada "välismaa asjadega". Olemasolevad nõukogude liikurid tuleks muidugi korda teha, olenemata kõrgest hinnast.
Samas ma ei pruugi mingil hetkel oma emotsioone kontrollida ja jälle seisab hoovil mingi järjekordne nii öelda "mosse".

Edu Pobedade otsimisel, kui leian annan teada!