01-06-2006, 10:41 AM
Võtaks kah natukene sõna, kuigi ei ole kohe üldse mitte ärimees.
Selliste utoopilisena tunduvate hindadega on tavaliselt nii, et ega ei olegi need nii utoopilised, kui natukenegi taustsüsteemi vaadata ja kasvõi pere ühe nädala toidukorviga võrrelda.
Eks tuleb vahelgi enda mõni asi maha müüa, mis kunagi suure hurraa ja entusiasmiga soetatud on - lihtsalt inimene ei suuda kõigega tegeleda... siit hakkab peale aga see, et kolme hamburgeri vastu ei ole mõtet vahetada... ja jääbki kaks võimalust - kas anda aitähhi eest või sõboolse hinnaga tõelisele huvilisele, et endal jääb süda rahule, et masina heasse peresse sattus... või küsida hinda, millega mõtet juba ka müüa on ja selle raha eest saab mingi muu ja rohkem hingelähedase asja asemele osta.
Toon näiteid oma elust - kunagi sai koos teiste mootoriga sõidukitega kogutud nõukogude ja idabloki mootorrattaid ja ka paar neljarattalist on koju tekkinud... kuna viimased aastad olen läinud väga kitsa spetsialiseerumise teed ja otsustasin alles jätta ainult mopeedid ja motorollerid (ja natukene ka lastejalgrattad) ja neid loomuliklult ka juurde hankida järjest oma kogusse, kui miskit saadolevat, mis lausa käed värisema paneb, silma hakkab.
Selleks sai vastu võetud kurb valik - mootorratastele ja autodele paremad peremehed hankida - et saada juurde ruumi ja finantsvahendeid oma põhikogu arendamiseks.
Ja siit see dialemma pihta hakkabki - kui näiteks 95% originaal 1964a IZ PL'i müüa hinnaga 1000.-, siis ei saa selle raha eest endale ka vana jalgratast või ühe mopeedi tegemiseks kuluvat poltide-mutrite kogust asemele ja lisaks suure tõenäolisusega ostavad masina ära poisikesed, et sellega külavahel rallima hakata (kuigi ma vana sõidukit müües alati vaatan inimese näo järgi, kas talle müüa või mitte)... kui panna hinnaks 2500.-, siis tuleb selline sõimuvalang, et olen röövel ja see masin ei maksa niipalju ja turuhind on 1000 max jne jne - samas jään suhtumise juurde, et kui on tõeline huviline, siis hind on alati mängitav, alati ei pea (õigemini see lausa ongi eelistatud) arveldama rahas... samas antud näite puhul ei mängi see paari korra poeskäimise hinna erinevus mingit rolli... aga hoiab vähemalt nolgid eemal... ja kui saan müüdud, siis saan ka omale mingit muud ja vajalikku asemele. Ja kui keegi ei osta, siis endalgi tore, et selline masin olemas.
Detailide ja osadega on teine asi - need on küll asjad, mida mul ei ole kunagi pähe müüa tulnud vaid need ikka vastastikuse abi korras tuttavate vahel jagamisele või vahetamisele kuuluvad... aga sõltuvalt oma masinate spetsiifikast, ei ole ma asjade minu arvates valedesse kätesse sattumise välistamiseks kunagi selleks turuplatsi kasutanud.
Selliste utoopilisena tunduvate hindadega on tavaliselt nii, et ega ei olegi need nii utoopilised, kui natukenegi taustsüsteemi vaadata ja kasvõi pere ühe nädala toidukorviga võrrelda.
Eks tuleb vahelgi enda mõni asi maha müüa, mis kunagi suure hurraa ja entusiasmiga soetatud on - lihtsalt inimene ei suuda kõigega tegeleda... siit hakkab peale aga see, et kolme hamburgeri vastu ei ole mõtet vahetada... ja jääbki kaks võimalust - kas anda aitähhi eest või sõboolse hinnaga tõelisele huvilisele, et endal jääb süda rahule, et masina heasse peresse sattus... või küsida hinda, millega mõtet juba ka müüa on ja selle raha eest saab mingi muu ja rohkem hingelähedase asja asemele osta.
Toon näiteid oma elust - kunagi sai koos teiste mootoriga sõidukitega kogutud nõukogude ja idabloki mootorrattaid ja ka paar neljarattalist on koju tekkinud... kuna viimased aastad olen läinud väga kitsa spetsialiseerumise teed ja otsustasin alles jätta ainult mopeedid ja motorollerid (ja natukene ka lastejalgrattad) ja neid loomuliklult ka juurde hankida järjest oma kogusse, kui miskit saadolevat, mis lausa käed värisema paneb, silma hakkab.
Selleks sai vastu võetud kurb valik - mootorratastele ja autodele paremad peremehed hankida - et saada juurde ruumi ja finantsvahendeid oma põhikogu arendamiseks.
Ja siit see dialemma pihta hakkabki - kui näiteks 95% originaal 1964a IZ PL'i müüa hinnaga 1000.-, siis ei saa selle raha eest endale ka vana jalgratast või ühe mopeedi tegemiseks kuluvat poltide-mutrite kogust asemele ja lisaks suure tõenäolisusega ostavad masina ära poisikesed, et sellega külavahel rallima hakata (kuigi ma vana sõidukit müües alati vaatan inimese näo järgi, kas talle müüa või mitte)... kui panna hinnaks 2500.-, siis tuleb selline sõimuvalang, et olen röövel ja see masin ei maksa niipalju ja turuhind on 1000 max jne jne - samas jään suhtumise juurde, et kui on tõeline huviline, siis hind on alati mängitav, alati ei pea (õigemini see lausa ongi eelistatud) arveldama rahas... samas antud näite puhul ei mängi see paari korra poeskäimise hinna erinevus mingit rolli... aga hoiab vähemalt nolgid eemal... ja kui saan müüdud, siis saan ka omale mingit muud ja vajalikku asemele. Ja kui keegi ei osta, siis endalgi tore, et selline masin olemas.
Detailide ja osadega on teine asi - need on küll asjad, mida mul ei ole kunagi pähe müüa tulnud vaid need ikka vastastikuse abi korras tuttavate vahel jagamisele või vahetamisele kuuluvad... aga sõltuvalt oma masinate spetsiifikast, ei ole ma asjade minu arvates valedesse kätesse sattumise välistamiseks kunagi selleks turuplatsi kasutanud.