[miilits]

90-ndate aastate esimesel poolel käisin mõned korrad ka sõbral abiks neid Riia külje alt toomas, tema omas töökoda, kus masinad enam-vähem sõidukõlbuliseks tuuniti ja seejärel müüki pandi, siis aga hakkas lääne autode vaimustus pihta ja need masinad kaotasid oma turuväärtuse. Mäletan, et lõunamaa mehed istusid nädalaid RAF-i tehase värava taga ja ootasid oma võimalust sellise masina omandamiseks. Muide see oli veel aeg, kus oleks RAF-i eest tehase värava taga rohkem pappi saanud, kui sellesse ise sai investeeritud, probleem oli tehasest kättesaamine, kuid selleks minu sõbral nuppu ja tutvusi jätkus. Väga õnnelikud olime kui tehasest saadud masinaga omal jalal koju jöudsime, alati oli meil saateautol köis kaasas, sest seda läks tihti tarvis ja talvisel ajal pidid korralikud jalanõud olema, sest külm tahtis varbad ära võtta.
Tehase juurest tuli ka kähku jalga lasta, sest muidu võis juhtuda, et kellelegi hakkas see masin meeldima ja seltsimehed kurikatega oleksid aidanud teel omanikuvahetuse ära "vormistada".Huvitav aeg oli. Muide samal ajal tekkis mulle Saksamaalt üks sõber ja tema ei saanud mitte aru, kuidas võib kasutatud auto vahel kallim olla, kui uus.Ega nüüd ei mõistaks seda isegi.