14-06-2006, 12:41 PM
(Seda postitust muudeti viimati: 14-06-2006, 12:45 PM ja muutjaks oli PlyVal64.)
Muidugi elame sõbralikult. Kes mind personaalselt tunneb, see ju ei põegi minu väga otsekoheste sõnavõttude pärast.
Aga niipalju küll, kulla Tsiklimeister, Sinu USA kogemus ei ole Eesti Vabariigis põhimõtteliselt mitte midagi väärt. Sry! aga nii see on. Eriti see, mis puudutab mistahes ajakirjandusväljaannet ja selle tegemit. Kindlasti annab see aga elukogemust. NY's on pruune pedepoisse(kellele teha ajakirja "Brown NY gey-guide") ka rohkem, kui Eestis riigikeelt lugeda oskavaid kodanikke. See ongi vahe ajakirja tegemisel suvalises muus riigis(jättes välja miskid Neitsisaared jms. mikroriigid) ja Eestis.
Eesti hobiajakirjanduse elust ja tegelikust seisust on päris tõsine märk selline kiri Go Discoveri kodukal:
GO Discoveri uus number ilmub juuni alguses
30.05.2006
Ajakirja GO Discover kolmas number ilmub juuni esimestel päevadel, toimetus vabandab väikese hilinemise pärast.
Eile ma veel seda uut numbrit poes ei näinud. Aga Pruulil ja Co'l on tavainimese mõõtkavas "pappi nagu putru". Reaalselt ei tohiks olla neil mitte ühte probleemi aga näed on.
Samamoodi on igasuguste vahvate ürituste tegemisega. Talveralli on väga halb näide, seda tahaks suisa salajas teha(siis võiks mõne äkilisema kiiruskatse ka sisse panna). Kuid igasugused Retrosõidud, Nostalgiapäevad, Suursõidud, militaarkokkutulekud jne, need vajavad tugevat promo juba pikalt ette. Need on üritused, millega meelitatakse juurde uusi tulijaid, sealtkaudu "avatakse" potensiaalsete sponsorite rahakotid. Seda peaks Sa ju siis hästi teadma, et raha huvitab vaid ja ainult "silmapaaride ja otseste kontaktide arv". Mida rohkem pealtvaatajaid, seda suurem võimalus saada toetajaid ja teha veel parem asi. Meedia, meedia ja veelkord meedia on need, mis on peaaegu kõige aluseks. Ku meediat ignoreeritakse, siis saadakse ka vastu ignorantsust. Koges seda isegi Märtin. Kui me ei räägi poliitika ajakirjanikest ja kollasest kõmuajakirjandusest, siis ülejäänud mistahes meedia esindajad EI OLE üldiselt vaenlased kelle eest peaks ennast varjama, ära jooksma ja võimalikult kaugele hoidma. Nemad on pigem sõbrad ja kaasaaitajad kelle käes on tihtipeale võimalus midagi lihtsalt niisama ära teha. Eks on ka suuri välismaiseid konglomeraate ja niisama koonerdavaid-lolle ettevõtjaid, kus ajakirjaniku hea tahe ei pruugi maksvusele pääseda... kuid neid on siiski vähe. Aga kui ajakirjanikke ignoreeritakse või suhtutakse üleolevalt(puudutab pigem äriettevõtteid ja nende "omanikke"), siis ei tule sealt ka mitte midagi vastu. Samas on meedial siiski niipalju võimu, et ta võib vihastamise korral palju pahandust teha.
Mina pole vihastaja tüüp aga mind on lõplikult ära tüüdanud ignorantsus ja vaenlaseks olemine. Mul on kange tahtmine tõmmata läpaka juhe seinast välja, visata roobad selga ja tunni aja pärast juba kuskil ehitusel oma teist oskust rahaks teha: ehitustisleri tööd teha. Tambiks puitkatkasse ja tarindeid kokku, lükkaks sama tööajaga 10-15K taskusse ja oleks rahul. Seejuures oleks kõige enam rahul abikaasa. Seejuures üldse ei põeks kadunud raha üle, võetagu seda minupoolse sponsorlusena erinevate hobide propageerimisele. Raha saab alati juurde tekitada, on seda paberipahna elus palju laiali jaotatud teistele rõõmu tehes ja ise ilma oldud, see mind ei sega. Aga mind segab üha enam suhtumine. Ja ma olen sellega muutunud väga vastikuks ja väga otse ütlevaks. Saab hingelt ära öelda, meeldib see Teile või mitte. Selle pärast pole mul õnneks ka kalduvust endale nööri kaela sättida, enamus oleks minu elu elades ennast paar korda üles riputanud.
Aga niipalju küll, kulla Tsiklimeister, Sinu USA kogemus ei ole Eesti Vabariigis põhimõtteliselt mitte midagi väärt. Sry! aga nii see on. Eriti see, mis puudutab mistahes ajakirjandusväljaannet ja selle tegemit. Kindlasti annab see aga elukogemust. NY's on pruune pedepoisse(kellele teha ajakirja "Brown NY gey-guide") ka rohkem, kui Eestis riigikeelt lugeda oskavaid kodanikke. See ongi vahe ajakirja tegemisel suvalises muus riigis(jättes välja miskid Neitsisaared jms. mikroriigid) ja Eestis.
Eesti hobiajakirjanduse elust ja tegelikust seisust on päris tõsine märk selline kiri Go Discoveri kodukal:
GO Discoveri uus number ilmub juuni alguses
30.05.2006
Ajakirja GO Discover kolmas number ilmub juuni esimestel päevadel, toimetus vabandab väikese hilinemise pärast.
Eile ma veel seda uut numbrit poes ei näinud. Aga Pruulil ja Co'l on tavainimese mõõtkavas "pappi nagu putru". Reaalselt ei tohiks olla neil mitte ühte probleemi aga näed on.
Samamoodi on igasuguste vahvate ürituste tegemisega. Talveralli on väga halb näide, seda tahaks suisa salajas teha(siis võiks mõne äkilisema kiiruskatse ka sisse panna). Kuid igasugused Retrosõidud, Nostalgiapäevad, Suursõidud, militaarkokkutulekud jne, need vajavad tugevat promo juba pikalt ette. Need on üritused, millega meelitatakse juurde uusi tulijaid, sealtkaudu "avatakse" potensiaalsete sponsorite rahakotid. Seda peaks Sa ju siis hästi teadma, et raha huvitab vaid ja ainult "silmapaaride ja otseste kontaktide arv". Mida rohkem pealtvaatajaid, seda suurem võimalus saada toetajaid ja teha veel parem asi. Meedia, meedia ja veelkord meedia on need, mis on peaaegu kõige aluseks. Ku meediat ignoreeritakse, siis saadakse ka vastu ignorantsust. Koges seda isegi Märtin. Kui me ei räägi poliitika ajakirjanikest ja kollasest kõmuajakirjandusest, siis ülejäänud mistahes meedia esindajad EI OLE üldiselt vaenlased kelle eest peaks ennast varjama, ära jooksma ja võimalikult kaugele hoidma. Nemad on pigem sõbrad ja kaasaaitajad kelle käes on tihtipeale võimalus midagi lihtsalt niisama ära teha. Eks on ka suuri välismaiseid konglomeraate ja niisama koonerdavaid-lolle ettevõtjaid, kus ajakirjaniku hea tahe ei pruugi maksvusele pääseda... kuid neid on siiski vähe. Aga kui ajakirjanikke ignoreeritakse või suhtutakse üleolevalt(puudutab pigem äriettevõtteid ja nende "omanikke"), siis ei tule sealt ka mitte midagi vastu. Samas on meedial siiski niipalju võimu, et ta võib vihastamise korral palju pahandust teha.
Mina pole vihastaja tüüp aga mind on lõplikult ära tüüdanud ignorantsus ja vaenlaseks olemine. Mul on kange tahtmine tõmmata läpaka juhe seinast välja, visata roobad selga ja tunni aja pärast juba kuskil ehitusel oma teist oskust rahaks teha: ehitustisleri tööd teha. Tambiks puitkatkasse ja tarindeid kokku, lükkaks sama tööajaga 10-15K taskusse ja oleks rahul. Seejuures oleks kõige enam rahul abikaasa. Seejuures üldse ei põeks kadunud raha üle, võetagu seda minupoolse sponsorlusena erinevate hobide propageerimisele. Raha saab alati juurde tekitada, on seda paberipahna elus palju laiali jaotatud teistele rõõmu tehes ja ise ilma oldud, see mind ei sega. Aga mind segab üha enam suhtumine. Ja ma olen sellega muutunud väga vastikuks ja väga otse ütlevaks. Saab hingelt ära öelda, meeldib see Teile või mitte. Selle pärast pole mul õnneks ka kalduvust endale nööri kaela sättida, enamus oleks minu elu elades ennast paar korda üles riputanud.