08-08-2006, 20:18 PM
Oleneb sellest, mis mõttes meeldivad. Ümara tagaotsaga LAZ-i on ilus vaadata, kuid Läti-Leedu ekskursiooni sellega küll enam teha ei tahaks. Ikarus 250-59 oli muidu mõnus, kuid veeta selles kaks ööd-päeva Leedu-Poola piiril, ja veel talvisel ajal...
Tolle kuulsa ZIS 127-ga olen korra sõitnud, Rakverest Tallinna. Olin seda bussi korduvalt sõitmas näinud, Tallin_leningradi liin käis ju läbi Rakvere. Mürises väga kõvasti, võrreldav ehk Kraz-iga, ja ajas musta tossu välja, küllap oli mootor kulunud. Sees polnud müral, vähemasti tolle aja kohta, väga vigagi, me istusime üsna eesotsas ka. Mäletan, et istmed olid laiad "nagu rongis".
Ikarus-Luxis oli kõige parem istuda kõige esimeses reas paremal, sealt nägi läbi tuuleklaasi. Pimedal ajal kasutati katuseprožektorit, praegu tundub lausa uskumatu, et liiklus oli nii hõre. Kui eest autotuled paistma hakkasid, siis juht lülitas kõigepealt prožektori välja, siis kaugtuled lähituledeks. Väga põnev oli esimest korda sõita Ikarus 250-ga, mida rahvas akvaariumiks kutsus. Aknad tundusid ikka tohutu suured. Aastaid hiljem, kui Ikarusega rohkem sõita tuli, sain aru ka nende akende puudustest. Talvel oli ikka väga kehva istuda küljega vastu jäätand klaasi.
Tarbimisväärtuse poolest on tänapäeva bussid ikka palju üle. Pruugitud Jonckheered ja Van Hoolid, mis meie kaugliinidel tavalised, on üksjagu mugavamad mistahes veneaegsest Ikaruses. Emotsionaalse väärtusega on muidugi vastupidi. Teeb ikka südame soojaks, kui näen Tartu Ikarus-Luxi kas siis lehes või telekas või koguni maanteel. Põnev oleks näha ka mõnd 90-ndate algul siiamaale jõudnud 70-ndate esimese poole või koguni veel vanemat lääne bussi, kuid need vist pea kõik vanarauaks läind. Ka oleks võinud säilitada ühe esimestest Tampere sinistest bussidest, seda võib nimetada koguni üheks vabanemisaja sümboliks.
Tolle kuulsa ZIS 127-ga olen korra sõitnud, Rakverest Tallinna. Olin seda bussi korduvalt sõitmas näinud, Tallin_leningradi liin käis ju läbi Rakvere. Mürises väga kõvasti, võrreldav ehk Kraz-iga, ja ajas musta tossu välja, küllap oli mootor kulunud. Sees polnud müral, vähemasti tolle aja kohta, väga vigagi, me istusime üsna eesotsas ka. Mäletan, et istmed olid laiad "nagu rongis".
Ikarus-Luxis oli kõige parem istuda kõige esimeses reas paremal, sealt nägi läbi tuuleklaasi. Pimedal ajal kasutati katuseprožektorit, praegu tundub lausa uskumatu, et liiklus oli nii hõre. Kui eest autotuled paistma hakkasid, siis juht lülitas kõigepealt prožektori välja, siis kaugtuled lähituledeks. Väga põnev oli esimest korda sõita Ikarus 250-ga, mida rahvas akvaariumiks kutsus. Aknad tundusid ikka tohutu suured. Aastaid hiljem, kui Ikarusega rohkem sõita tuli, sain aru ka nende akende puudustest. Talvel oli ikka väga kehva istuda küljega vastu jäätand klaasi.
Tarbimisväärtuse poolest on tänapäeva bussid ikka palju üle. Pruugitud Jonckheered ja Van Hoolid, mis meie kaugliinidel tavalised, on üksjagu mugavamad mistahes veneaegsest Ikaruses. Emotsionaalse väärtusega on muidugi vastupidi. Teeb ikka südame soojaks, kui näen Tartu Ikarus-Luxi kas siis lehes või telekas või koguni maanteel. Põnev oleks näha ka mõnd 90-ndate algul siiamaale jõudnud 70-ndate esimese poole või koguni veel vanemat lääne bussi, kuid need vist pea kõik vanarauaks läind. Ka oleks võinud säilitada ühe esimestest Tampere sinistest bussidest, seda võib nimetada koguni üheks vabanemisaja sümboliks.
Kaþdy automobil se stane jednou veteranem, nebude-li dřive seðrotovan.