[v6sa]

Päris hirmuks ei saa seda tunnet nimetada, millega igapäevaselt rooli taga viibin. Liig palju meeldib mulle sõita... Aga ärevuseks või ebakindluseks küll. Just see sama ebakindlus, et kas ikka jõuan koju oma naise juurde või peab tema tulema mind tuvastama, kuna mingi šuumahher üritas liikluseeskirjadele lisaks ka loodusseadusi rikkuda...

Vändra õnnetuse süüdlase selgitab uurimine. Kuid hoolimata nende tulemusest on minu silmis Visioni juht kaassüüdlane. Ükskõik, kui kiiresti peateel olev idioot ei lendaks, PEAB manöövrit sooritav juht veenduma manöövri ohutuses. Üheks veendumise tunnuseks on ka kiiruse hindamine... Ja selles ta eksis. Ainult nüüd ei saa ta enam vigade parandust teha, vaid peaks lähipäevadel viimasele teekonnale saadetama. Kurb... Miks peab igaüks anekdoodi paikapidavust isiklikult kontrollima ja veenduma, et:"sittagi sa lipsad...".

Karistused ilma järelvalveta on mõttetud. Samuti eurovangla. Nõukogudeaegne viisteist päeva oli üsna tõhus mõtlevale inimesele. Sama tõhusaks on kogetud avalik töö (prügi korjamine oranžis türbis jms) välismaal. Mina näeksin oma maksukroone pigem avaliku tööd tegevate karistusaluste suurte ja turskete valvurite palkade ja töövahendite kattena kui eurovangla infrakulude real...

Aga mõtlemisvõimetu idioodi korral aitab vist ainult ekskavaatoritreiler, andku PETSS mulle andeks...

Keegi eespool mainis "tiblat", kes politseinikust üle sõitis Järvel. Tema rikkumine oli selge ja ühene. Kas antud karistus on piisav, on OT. Uudistelõigust jäi tookord mulje, et inimene on juba saanud maksimaalse määra - ta on MÕISTNUD, millega hakkama sai. Aga politseiniku surma ei põhjustanud mitte kiirus ega tema promill, vaid politseiniku idiootsus. Astuda selgelt kiirust ületava auto ette - see väärib Darwini auhinda... Isegi Eesti Politseisse tänaseks tööle jäänud austustväärivad mehed pole Supermänid, kes temast üle sõitva auto vaid sõrmenipsuga eemale lennutavad.