[Väravamehaanik]

Kui ma leian üksikult hulkuva koera külmal talvehommikul ja ei suuda talle oma tiheda ajagraafiku tõttu armastust ja hoolt pakkuda, siis ma kas viin ta koerte varjupaika või katsun talle leida hoolitseva peremehe.
Kas loomakaitsjad koguvad raha, et mingi koerte väärkohtleja käest koer ära osta ja müüja toob enda vabanduseks, et ta müüb seda ainult liha hinnaga.

Nimi "varjupaik" ütleb ju üheselt seda, et kui esemega ei osata midagi tarka peale hakata, puudub motivatsioon selle restaureerimiseks, või on oht, et uunikum võib sattuda väärkohtlemise ja vandaalitsemise ohvriks, siis tuleks see viia varjupaika. Kui keegi meist leiab rahapaja, päranduse või tulusa ameti, siis oleks eetiline asuda restaureerima näiteks varjupaika toodud isendeid. Ja seda kõike üldiseks hüvanguks.

Samas lõi mulle pähe, et vastupidiselt minu mõttemallile, on ka selliseid, kes restaureerivad ja koguvad vanatehnikat selleks, et seda kallimalt edasi müüa, et sellega raha teenida või ühiskonna silmis populaarsust koguda. Kui nõnda mõelda, siis on tõesti vaja hoida korrektseid omandisuhteid. Kui Tuve ja teiste varjupaigaliste eesmärk oleks selle pealt kuidagi teenida, siis ei ole just tegu kõige kasumlikuma äriga. Minu nägemuses on tegu ühe vanatehnikakultuuri tugisüsteemiga, mis aitab meil talletada rahva mälus meie tehnikaminevikku. See, kas me hoiame neid esemeid ühes tehnikamuuseumis või eri paigus laiali, ei oma terviku seisukohast tähtsust, kui meil on selge ülevaade kogu näidismaterjalist ja eksponaatidest ning lõppkokkuvõttes omame adekvaatset pilti meie tehnikaminevikust.

Meil loomingulises ühenduses "Kuusalu Autobaas" on juba praegu ilmselgelt Eesti suurim kollektsioon heas korras luksusautosid. Ja seda kõike majandame me lootuses, et nõnda edendame vanatehnikakultuuri oma "tagasihoidlikul" moel. Loomulikult helistavad mulle inimesed ja pakuvad oma seisma jäänud kalleid luksusautosid mulle raske raha eest müüa. Minu ühene sõnum neile pakkujatele on: kui tahad toetada tehnikamuuseumi loodavat varasalve ja sellega edendada, rahvuslikku vanatehnikakultuuri, siis palun too oma heas korras luksuslimusiin ilma rahata minu kätte. Maksa kõik hooldamise kulud kinni ja anna dokumendid ja võtmed minu kätte, et ma saaks nendega sõita, testida ja tuulutada. Loomulikult on enamus sellise jutu kuulajatest pehmelt öeldes pikali kukkunud ja mind natuke ravi vajavaks pidanud. Samas on 5 kohaliste omaaegsete luksusautode kolonni vastuvõtt juba suletud ja seitsmekohaliste  mustade limusiinide osakonnas ainult üks vaba koht...
Ja ausõna ma ise ka usun, et ma teen seda kõike vanatehnikakultuuri edendamise nimel ja ei kavatse kopaga nii suurt auku kaevata, et seda kõike ükskord hauda kaasa võtta. (Pealegi pole varsti enam nii suurt koppagi).
Sisuliselt on tegu luksusautode varjupaigaga, sest selleski maailmas on hoolimata suuremast raha käibest, üsnagi palju tehnikamälestiste väärkohtlemist. Me ei saa mingisugust arvestatavat tehnikamuuseumit tahtagi, kui meil ei ole eelnevalt nö varjupaikade süsteemi. Ja hoolimata sellest, et minust on jäänud mulje kui toimetulevast inimesest, ei kavatse ma kunagi hakata toetama kellegi vanatehnika väärkohtleja saamahimu. Huvilistele korraldame eksursioone ja sedagi täiesti tasuta.

Kogu postituse mõte on selles, et üsna ebakasumlik on restaureerida või koguda vanatehnikat ENDALE, ainus võimalik põhjendus, millegi vana restaureerimiseks või kogumiseks on seda teha VANATEHNIKAKULTUURI hüvanguks. Ja sellest võiksid ükskord aru saada kõik Tagadi "müügimehed", Kuusakoskiga ähvardajad ja muidu vanatehnikast elatuvad kodanikud!