[Väravamehaanik]

Aga praegu ikka see tundub unelma moodi.

Minul on see unelm täitunud. Korralik kompleks, tehnoülevaatuse, bensiinijaama, töökodade ja turvameestega. Ja ikka pole rahul, sest süües kasvab isu ning endiselt pole asju kuskile panna. Pealegi on see hea võimalus sõpradega tülli minekuks, sest raske on neile selgitada, et ma ei suuda nende tehnikat tõesti kusagile paigutada. Kuigi kõrvalseisjale jääb mulje, et kohta nagu oleks.

Ja kui ma siis soovitan, et ära seda meile hoidmiseks paku, vaid anneta oma sõiduk JJ varjupaigale, siis on solvumist kui palju. Ometigi puudub valdajal konkreetne tegevusplaan, kas siis säilitada, restaureerida või hakata igapäevaselt kasutama. Peaasi on OMADA!!! Minu kommunistlikust soovitusest anda asjad tasuta ära on tunduvalt kommunistlikum soovida, et keegi aitaks omada.

Minu jutt ei käi veendunud vanatehnikutest, kelle käest ma ei taha midagi tasuta saada, sest olen teadlik, et mis hundi suus, see hundi kõhus. Ja küllap nad siis juba oskavad selle vanatehnikaga midagi mõistlikku peale hakata. Küll aga muretsen ma inimeste pärast, kel puudub igasugune huvi vanatehnika vastu ja kes mädandavad oma vanaisa liiklusvahendeid tikri põõsaste vahel ja nähes mõnda vanatehnikahuvilist teevad talle selgeks, et see on tohutu väärtusega asi ja südamele jube armas ja ainult raha eest saad endale. Ja kuna see on talle nii ütlemata armas, siis ta peab selle viima Kuusakoskisse, sest siis ta saab kadunud vanaisa mälestuseks palju viina osta...

Minu ülesanne, nagu kunagi kodanik Kirsilgi, on olla propagandasõdur ja mõne jutuga natuke vinti üle keerata, siis ei lähe meie vanatehnikahuvi kopitama ja areneb edasi.