29-09-2006, 23:59 PM
Autoost Tšehhoslovakkias
Tšehhoslovakkia olude kohta on raskem infot leida, ennekõike kehva keeleoskuse tõttu. Üht-teist olen siiski kokku korjanud.
Enne 60-ndaid aastaid oli sotsialistlikus Tšehhoslovakkias auto ostmiseks vaja ametivõimude luba. Kui automüük vabaks lasti, tekkisid ka järjekorrad ja autoihaldaja pidi veetma mitmeid öid koondise “Mototechna” esinduse ees, et end autoostuks registreerida. 70-ndate lõpuks jõuti siiski sinnamaale, et vähemhinnatud autosid, näiteks Moskvitše, sai päris ilma järjekorrata. Autovalik oli sotsmaa kohta hämmastavalt suur: lisaks kodumaisele Škodale ning sotsialismileeri Ladale, Moskvitšile, Volgale, Trabandile, Wartburgile, Polski Fiatile, Polonezile, Daciale, Oltcitile ja Zastavale pakuti juba 50-ndatest peale ka mõningast valikut lääne autosid. Levinuimad olid Fiat ja Renault, läbi aastate oli neilt saada pea kogu mudelivalik, kõige luksuslikumad ja sportlikumad mudelid välja arvatud. Olid esindatud ka Ford – nii inglise kui saksa oma, Peugeot, Volkswagen, Volvo, SAAB jt. Muidugi polnud kõiki mudeleid kogu aeg saada, enamasti pakuti paar aastat ühte mudelit, siis jälle mõnd teist. Leidus ka erandeid, näiteks Fiat 600 oli müügil 10 aastat järjest ja 60-ndate Tšehhimaal väga hinnatud auto.
Lisaks Mototechnale oli ka teine automüügiga tegelev firma nimega PZO Tuzex. Seal, nagu Ida-Saksa Genexis, müüdi autosid valuuta eest. Valuutaomanike protsent näis sealses ühiskonnas olevat tunduvalt suurem kui nõukogude omas, ilmselt põhjuseks paljud arengumaadele “vennalikku abi “ osutavad spetsialistid (meremehi Tšehhoslovakkias ju pole). Hinnad Tuzexis olid esitatud nn. valuutakroonides (Tuzex Koruna), tollases ajakirjanduse tunneb neid ära lühendi TK järgi tavapärase Kcs asemel, ja muidugi hämmastavalt madalate hinnanumbrite järgi. Näiteks 1989. aastal maksis Mototechnas Daewoo Racer ehk äraseletatult Lõuna-Koreas tehtud Opel Kadett 188 900 Kcs, “päris” Opel Kadett Tuzexis aga 45 700 TK. Tuzexis oli autode valik suurem kui Mototechnas ja järjekordi peaaegu polnud.
Lisaks autodele müüs Mototechna ka varuosi nii ida kui lääne autodele. Muidugi polnud varuosi piisavalt saada ning remondimeeste ja jupimüüjate ülbus ning rahahimu olid üsna samasugused kui meil.
Autode hinnad 1978. aasta detsembris:
Renault 20 182 200 Kcs.
Austin Allegro 122 200
Fiat 131 1600 118 800
GAZ 24 Volga 105 000
Fiat 127 81 400
Lada 1600 81 400
Lada 1500 77 500
Fiat 125P 1500 71 500
Škoda 110 R 66 800
Lada 1200 Kombi (2102) 66 200
Dacia 1300 66 000
Škoda 120 GLS 65 000
Wartburg 353 Tourist 64 300
Zastava 1100 64 000
Lada 1300 64 000
Škoda 120 LS 62 700
Fiat 125P 1300 62 050
Wartburg 353 Lux 60 000
Škoda 120 L 58 800
Lada 1200 58 200
Moskvitš 2137 Kombi 58 000
Moskvitš 2140 57 000
Škoda 105 L 57 000
Wartburg 353 56 300
Škoda 105 S 52 000
Moskvitš 2138 51 000
Fiat 126P 42 000
Trabant 601 Kombi 39 500
Trabant 601 36 500
Keskmine palk oli sel ajal 2517 Kcs.
Nn. ametlik rahakurss oli sel ajal ühe rubla eest 12,5 krooni , sularaha vahetuskurss aga 1 : 10. Kui jagada hinnad 10-ga, saab üsna lähedased tollastele meie hindadele, keskmine palk oli Eestis siis veel alla 200 rubla.
Mitte eriti hinnatud autode hulka kuulusid Volga (suur kütusekulu), Moskvitš (sama), Dacia (kehv kvaliteet) ja Fiat 126P (väiksem kui Trabant ja kallim ka).
Uut Tatra 613 võidi eraisikule müüa vaid erandjuhtudel, kuid pruugitud Tatraid, endisi ametiautosid, oli võimalik osta. Tatra oli siiski üsna kallis pidada. Kuna 60-ndatel müüdi Tšehhimaal palju rohkem autosid kui meil, oli pruugitud autode turg 70-ndate lõpus üsna rikkalik, sealt võis leida igasuguse hinna ja kvaliteediga sõidukeid. 70-ndate teisel poolel olid vähemasti Prahas juba saanud probleemiks tänavate ääres seisvad mahajäetud autod, mida ilmselt enam keegi kuitahes madala hinnaga ei tahtnud. Meil sellist asja tollal ei näinud.
Tšehhoslovakkia olude kohta on raskem infot leida, ennekõike kehva keeleoskuse tõttu. Üht-teist olen siiski kokku korjanud.
Enne 60-ndaid aastaid oli sotsialistlikus Tšehhoslovakkias auto ostmiseks vaja ametivõimude luba. Kui automüük vabaks lasti, tekkisid ka järjekorrad ja autoihaldaja pidi veetma mitmeid öid koondise “Mototechna” esinduse ees, et end autoostuks registreerida. 70-ndate lõpuks jõuti siiski sinnamaale, et vähemhinnatud autosid, näiteks Moskvitše, sai päris ilma järjekorrata. Autovalik oli sotsmaa kohta hämmastavalt suur: lisaks kodumaisele Škodale ning sotsialismileeri Ladale, Moskvitšile, Volgale, Trabandile, Wartburgile, Polski Fiatile, Polonezile, Daciale, Oltcitile ja Zastavale pakuti juba 50-ndatest peale ka mõningast valikut lääne autosid. Levinuimad olid Fiat ja Renault, läbi aastate oli neilt saada pea kogu mudelivalik, kõige luksuslikumad ja sportlikumad mudelid välja arvatud. Olid esindatud ka Ford – nii inglise kui saksa oma, Peugeot, Volkswagen, Volvo, SAAB jt. Muidugi polnud kõiki mudeleid kogu aeg saada, enamasti pakuti paar aastat ühte mudelit, siis jälle mõnd teist. Leidus ka erandeid, näiteks Fiat 600 oli müügil 10 aastat järjest ja 60-ndate Tšehhimaal väga hinnatud auto.
Lisaks Mototechnale oli ka teine automüügiga tegelev firma nimega PZO Tuzex. Seal, nagu Ida-Saksa Genexis, müüdi autosid valuuta eest. Valuutaomanike protsent näis sealses ühiskonnas olevat tunduvalt suurem kui nõukogude omas, ilmselt põhjuseks paljud arengumaadele “vennalikku abi “ osutavad spetsialistid (meremehi Tšehhoslovakkias ju pole). Hinnad Tuzexis olid esitatud nn. valuutakroonides (Tuzex Koruna), tollases ajakirjanduse tunneb neid ära lühendi TK järgi tavapärase Kcs asemel, ja muidugi hämmastavalt madalate hinnanumbrite järgi. Näiteks 1989. aastal maksis Mototechnas Daewoo Racer ehk äraseletatult Lõuna-Koreas tehtud Opel Kadett 188 900 Kcs, “päris” Opel Kadett Tuzexis aga 45 700 TK. Tuzexis oli autode valik suurem kui Mototechnas ja järjekordi peaaegu polnud.
Lisaks autodele müüs Mototechna ka varuosi nii ida kui lääne autodele. Muidugi polnud varuosi piisavalt saada ning remondimeeste ja jupimüüjate ülbus ning rahahimu olid üsna samasugused kui meil.
Autode hinnad 1978. aasta detsembris:
Renault 20 182 200 Kcs.
Austin Allegro 122 200
Fiat 131 1600 118 800
GAZ 24 Volga 105 000
Fiat 127 81 400
Lada 1600 81 400
Lada 1500 77 500
Fiat 125P 1500 71 500
Škoda 110 R 66 800
Lada 1200 Kombi (2102) 66 200
Dacia 1300 66 000
Škoda 120 GLS 65 000
Wartburg 353 Tourist 64 300
Zastava 1100 64 000
Lada 1300 64 000
Škoda 120 LS 62 700
Fiat 125P 1300 62 050
Wartburg 353 Lux 60 000
Škoda 120 L 58 800
Lada 1200 58 200
Moskvitš 2137 Kombi 58 000
Moskvitš 2140 57 000
Škoda 105 L 57 000
Wartburg 353 56 300
Škoda 105 S 52 000
Moskvitš 2138 51 000
Fiat 126P 42 000
Trabant 601 Kombi 39 500
Trabant 601 36 500
Keskmine palk oli sel ajal 2517 Kcs.
Nn. ametlik rahakurss oli sel ajal ühe rubla eest 12,5 krooni , sularaha vahetuskurss aga 1 : 10. Kui jagada hinnad 10-ga, saab üsna lähedased tollastele meie hindadele, keskmine palk oli Eestis siis veel alla 200 rubla.
Mitte eriti hinnatud autode hulka kuulusid Volga (suur kütusekulu), Moskvitš (sama), Dacia (kehv kvaliteet) ja Fiat 126P (väiksem kui Trabant ja kallim ka).
Uut Tatra 613 võidi eraisikule müüa vaid erandjuhtudel, kuid pruugitud Tatraid, endisi ametiautosid, oli võimalik osta. Tatra oli siiski üsna kallis pidada. Kuna 60-ndatel müüdi Tšehhimaal palju rohkem autosid kui meil, oli pruugitud autode turg 70-ndate lõpus üsna rikkalik, sealt võis leida igasuguse hinna ja kvaliteediga sõidukeid. 70-ndate teisel poolel olid vähemasti Prahas juba saanud probleemiks tänavate ääres seisvad mahajäetud autod, mida ilmselt enam keegi kuitahes madala hinnaga ei tahtnud. Meil sellist asja tollal ei näinud.
Kaþdy automobil se stane jednou veteranem, nebude-li dřive seðrotovan.