[valdo]

Küsimus - mida jääb ühel bussihuvilisel selles olukorras muud teha... Taastamiseks sobivaid projekte ju pole...

1. Julge unistada.
[...]
4. Osta midagi ära. Ntx selline on praegu ebays saadaval:

Minu jaoks omab isend vaid siis väärilist uunikumistaatust, kui tema ajalugu on Eestiga seotud. Miks me peaksime võõraste riikide/piirkondade tehnikaajalooga tegelema, võiks nagu ikkagi kodumaisega?

Ehk siis ideaalis on väljavalitud isend (projekt) parematel päevadel meie kodumaa teedel vuranud. Kuna eriti just veoautod/bussid läksid nõukaajal valimatult metallihundi lõugade vahele (erinevalt "emeksitest" "möllas" siis end riikliku vanarauaplaaniga toitev VtorTšerMet), siis on seda igas olukorras palju nõuda.

Seepärast on minu silmis "hädavariant" ka see, kui välismaalt soetatakse endale mingi projekt-isend, millesarnaseid (sama marki liikureid) kohtas kunagi ka meie teedel, kuid neid siinmail enam alles ei ole või eriti ei ole. Tollase miljöö, olustiku, õhustiku jms ta loob, kuigi ma tean sel juhul selgelt, et sõiduki "hing" ei ole Eestiga sel juhul seotud. Samas on see tihti parim, mida me saame (veel) Eesti tehnikaajaloo säilitamiseks/jäädvustamiseks teha. Me kõik teame nt klubi Front Line Opel Blitzi (mis oleks reenact'ing-ürtitus ilma temata?), Lavassaare muuseumi GR-seeria auruvedurit jms.

Kätt südamele pannes võin öelda, et olen minagi oma jalgratastega vahel nii talitanud. Kõik Kurtnal eksponeeritugi ei ole oma "ilusamas" elus Eesti teedel vuranud, "manti" on võetud näiteks nii Lätist, Rootsist kui ka Soomest, detailide osas ka Saksamaalt. Aga nendel juhtudel ma tean raudpolt-kindlalt, et meie teedel on kunagi TÄIESTI IDENTSED liikurid kulgenud...

Ja lõpuks noh jah... mõni väärtustab/taastab ehk ka selliseid äsjaimporditud isendeid, mis eesti teedel vuranud ei ole, seega mis jäävad meie tehnikaajaloole üsnagi võõraks. Mina sellel erilist mõtet ei näe.