12-11-2006, 17:46 PM
Kahjuks täpselt vastata ei oska, ümmargust mulli võin ajada küll:
Motoriseelritud jalgrataste ajalugu peaks hakkama kusagil 19sajandi viimastel aastatel, kuigi tema kõrgaeg maailmas jäi 20 sajandi '50-'60 aastatesse. Ega täpselt paika panna vist ei saagi, milline neist esimeseks lugeda, mis ei olnud mitte mootorratas vaid just abimootoriga jalgratas..
Inglased jagavad oma liigituses "abimootoriga jalgrattad" päris mitmeks - "cyclemotor", "autocycle" ja siis lõpuks ka "moped".
"Cyclemotor" on konkreetne abimootoriga jalgratas sõna otseses tähenduses - tegu on tavalise jalgrattaga, kuhu on lisatud kõik vajalik mootori jõul liikumiseks. Selle lahendusi on algusaegadest alates olnud seinast seina, kubatuure samuti (põhiliselt ikkagi 20-150cc), enamus on siiski olnud 2t mootorid. Tuntuimad neist lahendustest on kas a) mootor esiratta kohal, vedu kummirulliga esirattale (tuntum sellisest lahendusest on Velosolex, nõukogude analoogselt kasutatv mootor oli 66cc/1,7hp MD-65 ); b) mootor all pedaalivõlli juures, vedu tagarattale kummirulliga (nagu ka nõukogude 48cc/0,8hp mootor Irtõsh) c) mootor tagumisel pakiraamil, vedu kas kummirulliga tagarattale või siis ka keti või rihmaga lahendus ja vastavalt ka kodarate külge kinnitatud rihmaratta või ketirattaga d) mootor tagumise hargi küljes, vedu tagarattale ketiga (näiteks ka meil liikunud MAW mootorid). e) mootor "raamivahel" pedaalide kohal vedu tagarattale ketiga (nagu ka kogu nõukogude d-sari) või rihmaga (ameeriklaste 4t ja ~140cc Whizzer). f) Motoriseeritud ratas (põhiliselt tagumine), mis paigaldati jalgratta tavalise ratta asemele, mootor asus "rattarummus" (tuntuim selline on Cyclemaster, nõukogudemaal prooviti toota ka analoogset 32cc/0,65hp mootorit SOV). Oli olemas ka abimoootriga jalgrataste algusajal kasutusel olnud lahendus - motoriseeritud abiratas, mis kinnitati jalgratta küljele lisaks (Wall Auto-Wheel, Smith Motor Wheel)
"Autocycle" on tänapäevase mopeedi eelkäia - tehases valmistatud pisimootorratas, millel on ka pedaalid. Mootorratanduse algusaegadel kutsuti nii küll ka igasuguseid mootoriga kaherattalisi sõidukeid aga konkreetse omaette klassina hakkas ilma tegema esimese ja teise maailmasõja vahelisel ajal. Kubatuur oli tihti 80-100cc kandis. Omaette katgooriasse käisid need sõidukid ka paljude riikide maksusüsteemis ja olid odavama maksu all kui mootorrattad. Siin liikusid põhiliselt erinevate väiketöökodade poolt valmistatud Sachs ja Jlo motoritega sõidukid. Samasse kategooriasse peaks liigituma ka Jawa Robot ja Kievljanin.
Terminit ja konkreetset liigitust "mopeed" nende masinate kohta hakati kasutama '50 aastate algusest (erinevates riikides erineval ajal), siis piirati sõltuvalt riikidest ära ka kubatuur, võimsus, kiirus (kas kõik või mõni neist). Eraldi liigituse ja klassina on aga abimootoriga jalgratas siiani paljudes riikides säilinud, ja neile kehtivad tihti ka mopeedidest täiesti erinevad nõuded.
Motoriseelritud jalgrataste ajalugu peaks hakkama kusagil 19sajandi viimastel aastatel, kuigi tema kõrgaeg maailmas jäi 20 sajandi '50-'60 aastatesse. Ega täpselt paika panna vist ei saagi, milline neist esimeseks lugeda, mis ei olnud mitte mootorratas vaid just abimootoriga jalgratas..
Inglased jagavad oma liigituses "abimootoriga jalgrattad" päris mitmeks - "cyclemotor", "autocycle" ja siis lõpuks ka "moped".
"Cyclemotor" on konkreetne abimootoriga jalgratas sõna otseses tähenduses - tegu on tavalise jalgrattaga, kuhu on lisatud kõik vajalik mootori jõul liikumiseks. Selle lahendusi on algusaegadest alates olnud seinast seina, kubatuure samuti (põhiliselt ikkagi 20-150cc), enamus on siiski olnud 2t mootorid. Tuntuimad neist lahendustest on kas a) mootor esiratta kohal, vedu kummirulliga esirattale (tuntum sellisest lahendusest on Velosolex, nõukogude analoogselt kasutatv mootor oli 66cc/1,7hp MD-65 ); b) mootor all pedaalivõlli juures, vedu tagarattale kummirulliga (nagu ka nõukogude 48cc/0,8hp mootor Irtõsh) c) mootor tagumisel pakiraamil, vedu kas kummirulliga tagarattale või siis ka keti või rihmaga lahendus ja vastavalt ka kodarate külge kinnitatud rihmaratta või ketirattaga d) mootor tagumise hargi küljes, vedu tagarattale ketiga (näiteks ka meil liikunud MAW mootorid). e) mootor "raamivahel" pedaalide kohal vedu tagarattale ketiga (nagu ka kogu nõukogude d-sari) või rihmaga (ameeriklaste 4t ja ~140cc Whizzer). f) Motoriseeritud ratas (põhiliselt tagumine), mis paigaldati jalgratta tavalise ratta asemele, mootor asus "rattarummus" (tuntuim selline on Cyclemaster, nõukogudemaal prooviti toota ka analoogset 32cc/0,65hp mootorit SOV). Oli olemas ka abimoootriga jalgrataste algusajal kasutusel olnud lahendus - motoriseeritud abiratas, mis kinnitati jalgratta küljele lisaks (Wall Auto-Wheel, Smith Motor Wheel)
"Autocycle" on tänapäevase mopeedi eelkäia - tehases valmistatud pisimootorratas, millel on ka pedaalid. Mootorratanduse algusaegadel kutsuti nii küll ka igasuguseid mootoriga kaherattalisi sõidukeid aga konkreetse omaette klassina hakkas ilma tegema esimese ja teise maailmasõja vahelisel ajal. Kubatuur oli tihti 80-100cc kandis. Omaette katgooriasse käisid need sõidukid ka paljude riikide maksusüsteemis ja olid odavama maksu all kui mootorrattad. Siin liikusid põhiliselt erinevate väiketöökodade poolt valmistatud Sachs ja Jlo motoritega sõidukid. Samasse kategooriasse peaks liigituma ka Jawa Robot ja Kievljanin.
Terminit ja konkreetset liigitust "mopeed" nende masinate kohta hakati kasutama '50 aastate algusest (erinevates riikides erineval ajal), siis piirati sõltuvalt riikidest ära ka kubatuur, võimsus, kiirus (kas kõik või mõni neist). Eraldi liigituse ja klassina on aga abimootoriga jalgratas siiani paljudes riikides säilinud, ja neile kehtivad tihti ka mopeedidest täiesti erinevad nõuded.