13-11-2006, 18:00 PM
(Seda postitust muudeti viimati: 13-11-2006, 18:06 PM ja muutjaks oli eno.)
Niisiis alustasime restaureerimistöid. Naabrimees Sulev asus auto kere kallale, minu ülesandeks jäi esialgu kõikvõimalike releede, jagajate ja muude mootoriruumis asuvate jubinate puhastamine ja värvimine. Siinkohal sai võetud eesmärgiks kõigi kasvõi veel enam-vähem loetavate kirjade ja firmamärkide säilitamine.
28. juuniks jõudsime asjaga nii kaugele, et alustasime esimesi kruntimise ja värvimise töid. Otsustasime, et kõigi n-ö sisemiste pindade osas püüame hakkama saada koduõuel ning värvimistöökotta suundume vaid kere väliseks värvimiseks. Arvo Haugilt õnnestus laenata korralik kompressor koos survepaagi ja Itaalia päritolu värvipüstoliga, mille eest talle siinkohal veelkord suured tänud!
Omamoodi probleemiks kujunes värvitooni valimine. Hetkel oli auto oranžikas-kollane, meenutades veidi omaaegseid linnaliini Ikarusse. See värv ei meeldinud mitte. Pealegi polnud tal ka originaaliga mingit pistmist. Et auto oli ilmselt juba varemalt mingeid remonte üle elanud, tuli päevavalgele ka mürkrohelist ja luitunud kollakas-rohelist, millest viimane auto algseks värviks osutus. Paraku ei äratanud ka too originaalvärv meis erilist vaimustust ning seetõttu asusime Internetist uurima pilte, millist kollast värvi tol ajal veel Toyotate juures kasutati. Lõpuks leidsime ühe 1975. aastast pärineva helekollase tooni, millest ka justkui veidi rohelist läbi kumas. Selle juurde otsustasimegi jääda, sest mingit tänapäevast erk- või neoonkollast me kasutada ei tahtnud. Seega pidi kogu auto värvilahendus saama toonides kollane-must-hõbe, millele salongis lisandus kuldpruun. Päev, mil esimesed proovivärvimised mootoriruumis tehtud sai, oli 11. juuli.
Mootoriruum värvitud ja värv kuivanud, asusin ma tagasi kruvima taastatud-restaureeritud osi. Et juhtmekimpude ühendamiseks oli algselt kasutatud musta isoleerpaela (mis nüüdseks kohati üpris räbaldunud oli) kasutasime ka meie sama meetodit. Tõsi, täpselt sama laiust isoleerpaela meil leida ei õnnestunud ja seetõttu läks käiku veidi kitsam variant.
20. juuliks hakkas mootoriruum juba ilmet võtma Remondi alustamisest oli möödunud kuu ja 9 päeva ning seetõttu tundus kõik veel kontrolli all olevat. Ka ilm oli meid lausa erakordselt soosinud, sest nii sooja ja kuiva suve poleks julgenud oodatagi...
28. juuniks jõudsime asjaga nii kaugele, et alustasime esimesi kruntimise ja värvimise töid. Otsustasime, et kõigi n-ö sisemiste pindade osas püüame hakkama saada koduõuel ning värvimistöökotta suundume vaid kere väliseks värvimiseks. Arvo Haugilt õnnestus laenata korralik kompressor koos survepaagi ja Itaalia päritolu värvipüstoliga, mille eest talle siinkohal veelkord suured tänud!
Omamoodi probleemiks kujunes värvitooni valimine. Hetkel oli auto oranžikas-kollane, meenutades veidi omaaegseid linnaliini Ikarusse. See värv ei meeldinud mitte. Pealegi polnud tal ka originaaliga mingit pistmist. Et auto oli ilmselt juba varemalt mingeid remonte üle elanud, tuli päevavalgele ka mürkrohelist ja luitunud kollakas-rohelist, millest viimane auto algseks värviks osutus. Paraku ei äratanud ka too originaalvärv meis erilist vaimustust ning seetõttu asusime Internetist uurima pilte, millist kollast värvi tol ajal veel Toyotate juures kasutati. Lõpuks leidsime ühe 1975. aastast pärineva helekollase tooni, millest ka justkui veidi rohelist läbi kumas. Selle juurde otsustasimegi jääda, sest mingit tänapäevast erk- või neoonkollast me kasutada ei tahtnud. Seega pidi kogu auto värvilahendus saama toonides kollane-must-hõbe, millele salongis lisandus kuldpruun. Päev, mil esimesed proovivärvimised mootoriruumis tehtud sai, oli 11. juuli.
Mootoriruum värvitud ja värv kuivanud, asusin ma tagasi kruvima taastatud-restaureeritud osi. Et juhtmekimpude ühendamiseks oli algselt kasutatud musta isoleerpaela (mis nüüdseks kohati üpris räbaldunud oli) kasutasime ka meie sama meetodit. Tõsi, täpselt sama laiust isoleerpaela meil leida ei õnnestunud ja seetõttu läks käiku veidi kitsam variant.
20. juuliks hakkas mootoriruum juba ilmet võtma Remondi alustamisest oli möödunud kuu ja 9 päeva ning seetõttu tundus kõik veel kontrolli all olevat. Ka ilm oli meid lausa erakordselt soosinud, sest nii sooja ja kuiva suve poleks julgenud oodatagi...