29-11-2006, 01:39 AM
(Seda postitust muudeti viimati: 29-11-2006, 02:22 AM ja muutjaks oli Sm. Volgahuviline.)
Happekruntidega on nii, et sisuliselt mingit vahet pole, kas sa kasutad konkreetselt Spies-Heckeri, Sikkensi, Glasuriti, Standoxi, DuPonti vms. firma tooteid, sest et eelmainitutel on nii happe- kui ka muudel kruntidel omadused suurelt jaolt samad, milledega on mõeldud seda plekk- või pahteldatud pinda kaitsma. Erinevus on põhiliselt nimes ja toote nime haipimises/müügiosavuses. Näiteks Spies-Heckeri ja Standoxi värvegi võetakse sisuliselt samast tsisternist, mida edasimüüjatele pakutakse, hinnavahe neil kahel on aga üpriski märgatav.
Sellist asja aga teha ei tohi, et raha või millegi muu kokkuhoiupoliitika raames kasutatakse happekrundiks ühe firma toodet, täitevkrundiks teise, ja pinnavärvi puhul kolmanda firma toodet, sest et kõigil on tema sees olevate komponentide vahekord mingil määral erinev ja see loeb väga palju. Kui seda teed minna, siis ei pruugi, aga suht suure tõenäosusega võivad töödeldaval pinnal hakata tekkima keemilised reaktsioonid, nt. "üleskeetmised" (pind muutub kortsuliseks) , "ämblikud"(tekivad sakilised mõrad sisse), pind jääb peale värvimist-lakkimist uduseks või niiöelda vinesse jne. jne.
Näiteks meie väike autovärvitöökoda kasutab enamjaolt Sikkensi tooteid.
Kuigi mõned automaalrid kirtsutavad Sikkensi nime peale nina, et ta pidada suht vedel ja aktiivse lahustiga olema ja mis kõik veel, siis sellepeale ütleks, et maitseasi. Enne, kui ma oma praegusesse töökohta tööle läksin, olin ma ka kasutanud enamjaolt Standoxi tooteid, aga nüüd praegu nende Sikkensi toodetega tegeledes olen siiamaani hakkama saanud. Nii et ei näe erilist põhjust virisemiseks.
Mis pahtlitesse puutub, siis on meil kasutusel kahte sorti pahtlit- üks on Sikkensi Polysoft, halli värvi ja teine on Estpresto kauplus(t)es müüdav beezi värvi Roberlo pahtel (täpset nime ei oska öelda praegu), mille plussiks on tema hea lihvitavus ja miinuseks, et ta pind kipub kohati suht poorseks jääma.
Eks see pinna poorsus oleneb sellest ka, kuidas pahtel pinnale kantakse.
Näiteks sisepindade juures on teda hea kasutada.
Väga pehmet pahtlit pole ka jällegi mõtet kasutada, sest et liivapaberi lihvimisjäljed on kerged sisse tulema ning neid ei pruugi sealt enam nii kergelt välja saada.
Liivapaberite juures pole mõtet eriti peatuda, sest et neile trükitud nimi ei ole enam ammu see kõige tähtsam argument, vaid olulisem on see, kuidas see konkreetne liivapaber või taldlihvijale mõeldud lihvketas oma ülesandeid täidab.
No näiteks meie kasutame taldlihvijate juures peamiselt Indasa liivapabereid ja ei ütleks, et nad sellest kuulsa ja kõlava nimega 3M paberitest mingil määral kehvemad oleksid.
Krunte on mustmiljon. Nii täitev- kui happekrunte.
Enamjaolt on kõikidele krundipurkidele peale trükitud, missugune peab olema tema jaoks ette valmistatud aluspind, mis vahekorras teda kinniti ja lahustiga segada tuleb, kui jämeda liivapaberiga ja mil viisil teda lihvida tuleb (kas käsitsi või masinaga) ning millist sorti värvi või krunti tema peale lasta võib. Samuti on ka kõikidele krundi- ja värvipurkidele peale märgitud soovitatavad õhurõhutasemed, millede vahe juures teda pinnale lasta, ning kui jäme või peenike peab olema selle krundi või värvi jaoks mõeldud püstoli düüs.
Krundipüstolitel on see tavaliselt 1,3-1,4 mm, värvipüstolitel peenem.
Stabiilseks õhurõhuks kuni 2 atti on krundi laskmiseks täiesti piisav, nii et see 70 liitrise paagiga kompressor peaks koduseks tööks päris paras olema. Lihtsalt sellevõrra tuleb siis natuke kauem oodata, kuni ta ennast jälle mingi moment automaatselt täis pumpab.
Sellist asja aga teha ei tohi, et raha või millegi muu kokkuhoiupoliitika raames kasutatakse happekrundiks ühe firma toodet, täitevkrundiks teise, ja pinnavärvi puhul kolmanda firma toodet, sest et kõigil on tema sees olevate komponentide vahekord mingil määral erinev ja see loeb väga palju. Kui seda teed minna, siis ei pruugi, aga suht suure tõenäosusega võivad töödeldaval pinnal hakata tekkima keemilised reaktsioonid, nt. "üleskeetmised" (pind muutub kortsuliseks) , "ämblikud"(tekivad sakilised mõrad sisse), pind jääb peale värvimist-lakkimist uduseks või niiöelda vinesse jne. jne.
Näiteks meie väike autovärvitöökoda kasutab enamjaolt Sikkensi tooteid.
Kuigi mõned automaalrid kirtsutavad Sikkensi nime peale nina, et ta pidada suht vedel ja aktiivse lahustiga olema ja mis kõik veel, siis sellepeale ütleks, et maitseasi. Enne, kui ma oma praegusesse töökohta tööle läksin, olin ma ka kasutanud enamjaolt Standoxi tooteid, aga nüüd praegu nende Sikkensi toodetega tegeledes olen siiamaani hakkama saanud. Nii et ei näe erilist põhjust virisemiseks.
Mis pahtlitesse puutub, siis on meil kasutusel kahte sorti pahtlit- üks on Sikkensi Polysoft, halli värvi ja teine on Estpresto kauplus(t)es müüdav beezi värvi Roberlo pahtel (täpset nime ei oska öelda praegu), mille plussiks on tema hea lihvitavus ja miinuseks, et ta pind kipub kohati suht poorseks jääma.
Eks see pinna poorsus oleneb sellest ka, kuidas pahtel pinnale kantakse.
Näiteks sisepindade juures on teda hea kasutada.
Väga pehmet pahtlit pole ka jällegi mõtet kasutada, sest et liivapaberi lihvimisjäljed on kerged sisse tulema ning neid ei pruugi sealt enam nii kergelt välja saada.
Liivapaberite juures pole mõtet eriti peatuda, sest et neile trükitud nimi ei ole enam ammu see kõige tähtsam argument, vaid olulisem on see, kuidas see konkreetne liivapaber või taldlihvijale mõeldud lihvketas oma ülesandeid täidab.
No näiteks meie kasutame taldlihvijate juures peamiselt Indasa liivapabereid ja ei ütleks, et nad sellest kuulsa ja kõlava nimega 3M paberitest mingil määral kehvemad oleksid.
Krunte on mustmiljon. Nii täitev- kui happekrunte.
Enamjaolt on kõikidele krundipurkidele peale trükitud, missugune peab olema tema jaoks ette valmistatud aluspind, mis vahekorras teda kinniti ja lahustiga segada tuleb, kui jämeda liivapaberiga ja mil viisil teda lihvida tuleb (kas käsitsi või masinaga) ning millist sorti värvi või krunti tema peale lasta võib. Samuti on ka kõikidele krundi- ja värvipurkidele peale märgitud soovitatavad õhurõhutasemed, millede vahe juures teda pinnale lasta, ning kui jäme või peenike peab olema selle krundi või värvi jaoks mõeldud püstoli düüs.
Krundipüstolitel on see tavaliselt 1,3-1,4 mm, värvipüstolitel peenem.
Stabiilseks õhurõhuks kuni 2 atti on krundi laskmiseks täiesti piisav, nii et see 70 liitrise paagiga kompressor peaks koduseks tööks päris paras olema. Lihtsalt sellevõrra tuleb siis natuke kauem oodata, kuni ta ennast jälle mingi moment automaatselt täis pumpab.