[praud]

Ei ole viitsinud kõiki neid lehti läbi lugeda, kuid põgusa lugemise tulemusel tekkisid mõned mõtted küll. Turvalisus on auto puhul tõesti hea omadus ja sellega tasub kindlasti ostmisel arvestada, kuid mündil on ka teine tahk. Mida turvalisemaks elu me ümber muutub, seda lähemale me ohu piirile oleme, ilma, et seda ise tajuks (vähemasti enamus) - kui pidurid on väga efektiivsed, siis seda hiljem pidurdamist alustatakse jne jne. Tänapäeval valitsebki enamuses suhtumine, et kui vähegi võimalik, delegeeriks oma vastutuse kellelegi teisele, antud juhul siis autoomanik tootjale. Kui nii asjad peaks minema, siis olemegi varsti ameerika tasemel, kus on suurepäraseid tehnoloogiaid, kuid kasutajad topivad kruvikeeraja silma ja kassi mikrolaineahju ja julgevad selles veel tootjat süüdistada. Loodetavasti eestlased nii ära ei mandu. See selleks, aga turvalisust ostma minemise mõttes on minu jaoks ka häiriv moment, just selle ohu tunde delegeerimise pärast. Sedasi võibki tekkida olukord, kus Tallinn-Tartu trassil ainult ekstreemused aset leiavad, sest sõitjad ei karda laksu panna. Samas ei saagi kõik sõitjad olema kunagi võrdses olukorras, ehk omama sama turva taset, vähemasti niipea mitte. Kujutage ette olukorda, kus tipp turva tasemel autoga juht teeb ohtlikku möödasõitu otse vastu mõnda Žiguli-d vms. Eriti kui turvalisema auto juht teab, et see auto jätab teda 99% (näiteks) juhtudest ellu...
Eks see muidugi ole ka osa paratamatusest, sest noored juhid teevad õppesõitu juba uute sõiduriistadega ja selles ka oma osa paljudel ohtlikel olukordadel. Lahendust ei oska kahjuks pakkuda, aga ohu tunne koos teiste arvestamisega peaks meis olema, siis sõitku kõik kasvõi maantee muhkudega. See on väga subjektiivne teema, teatav osa ei sobikski autot juhtima, neist, kes load on saanud.
Ei poolda ma siin ühtegi automarki, aga normaalne aparaat on siiski sõites vaikne ja mugav nii palju, et pikkadel sõitudel müra ja ebamugavus ei väsitaks ning ei võta igat nädalavahetust remondiks.