09-01-2007, 22:34 PM
Riigikohus on oma lahendis 3-1-1-58-02 2002. aastast käsitlenud liiklusseaduse kehtivust:
"/.../ Vastavalt LS §-le 1 ja § 3 lg-le 2 toimub liikluse korraldamine kõigil Eesti teedel tuginevalt liiklusseaduse ja liikluseeskirjaga sätestatule. LS § 4 lg 1 kohaselt tuleb tee mõiste määratlemisel lähtuda teeseadusest (TeeS). TeeS § 2 lg 1 kohaselt on tee «maantee, tänav, jalgtee ja jalgrattatee või muu sõidukite ja jalakäijate liiklemiseks kasutatav rajatis, mis võib olla riigi või kohaliku omavalitsuse või muu juriidilise isiku või füüsilise isiku omandis.»
Eelnevast nähtub, et seadusandja tahte kohaselt toimub liikluse korraldamine kõigil Eesti teedel avalik-õiguslikult liiklusseaduse ja liikluseeskirja alusel sõltumata tee omandivormist. Seega ei saa nõustuda kassaatori väitega, et liiklusseaduse ja liikluseeskirja kehtivus ei saaks üldse laieneda eraomandis olevale teele. Kahtlemata, kooskõlas TeeS § 4 lg-s 2 sätestatuga, võib erateed kasutada reeglina (kui ei ole tegemist TeeS § 33 lg-s 8 nimetatud erandjuhtudega) üksnes tee omaniku loal. Kuid arvestades tee sihtotstarvet, seda, et tee on mõeldud oma loomult avalik-õiguslikuks tegevuseks – liikluseks –, tulebki seadusandja tahte kohaselt ka eratee kasutamisel järgida liiklusseaduses ja liikluseeskirjas sätestatut. /.../"
Lahendis leitakse, et seadusandja tahte kohaselt on igasugune muu teega külgnev ala peale parkla ja puhkekoha käsitatav territooriumina, kus ei kehti liiklusseaduses ja liikluseeskirjas sätestatu. /.../ Liiklusseaduse mõtte kohaselt tuleb lugeda teega külgnevaks alaks ka siseõue, kuid küsimus sellest, kus lõpeb siseõuele kui tänavaga külgnevale alale juurdesõidu tee ning algab siseõu, tuleb lahendada igal konkreetsel juhul eraldi.
Indrek Sirk on liiklusseaduse kehtivust oma rubriigis pikemalt lahti kirjutanud: http://www.auto24.ee/foorum/foorum.php?tid=33425#267817.
Jään huviga täiendusi ootama.
"/.../ Vastavalt LS §-le 1 ja § 3 lg-le 2 toimub liikluse korraldamine kõigil Eesti teedel tuginevalt liiklusseaduse ja liikluseeskirjaga sätestatule. LS § 4 lg 1 kohaselt tuleb tee mõiste määratlemisel lähtuda teeseadusest (TeeS). TeeS § 2 lg 1 kohaselt on tee «maantee, tänav, jalgtee ja jalgrattatee või muu sõidukite ja jalakäijate liiklemiseks kasutatav rajatis, mis võib olla riigi või kohaliku omavalitsuse või muu juriidilise isiku või füüsilise isiku omandis.»
Eelnevast nähtub, et seadusandja tahte kohaselt toimub liikluse korraldamine kõigil Eesti teedel avalik-õiguslikult liiklusseaduse ja liikluseeskirja alusel sõltumata tee omandivormist. Seega ei saa nõustuda kassaatori väitega, et liiklusseaduse ja liikluseeskirja kehtivus ei saaks üldse laieneda eraomandis olevale teele. Kahtlemata, kooskõlas TeeS § 4 lg-s 2 sätestatuga, võib erateed kasutada reeglina (kui ei ole tegemist TeeS § 33 lg-s 8 nimetatud erandjuhtudega) üksnes tee omaniku loal. Kuid arvestades tee sihtotstarvet, seda, et tee on mõeldud oma loomult avalik-õiguslikuks tegevuseks – liikluseks –, tulebki seadusandja tahte kohaselt ka eratee kasutamisel järgida liiklusseaduses ja liikluseeskirjas sätestatut. /.../"
Lahendis leitakse, et seadusandja tahte kohaselt on igasugune muu teega külgnev ala peale parkla ja puhkekoha käsitatav territooriumina, kus ei kehti liiklusseaduses ja liikluseeskirjas sätestatu. /.../ Liiklusseaduse mõtte kohaselt tuleb lugeda teega külgnevaks alaks ka siseõue, kuid küsimus sellest, kus lõpeb siseõuele kui tänavaga külgnevale alale juurdesõidu tee ning algab siseõu, tuleb lahendada igal konkreetsel juhul eraldi.
Indrek Sirk on liiklusseaduse kehtivust oma rubriigis pikemalt lahti kirjutanud: http://www.auto24.ee/foorum/foorum.php?tid=33425#267817.
Jään huviga täiendusi ootama.