[valdo]

...lülitan alati teeserval peatudes tuled parkideks ja jätan parempoolse suunatule sisse.

[...]

... suurematel põhimaanteedel, kus peatunud auto asub tee äärejoonest (terminid pole täpsed, aga soovijad ehk saavad aru, mida mõtlen) väljaspool, on minu arvates kohatu, et sundida kõiki autojuhte sinu enda poolt fabritseeritud "ohu" tõttu kiirust vähendama. Väiksematel maanteedel, kus auto jääb osaliselt või täielikult sõiduteele, on muidugi teine lugu. Aga sellisel puhul tuleks otsida mõni lähim ristuv (metsa)tee ja peatuda selle otsal, et auto ei jääks (suurele)teele.

Suunamärguanne pole küll juriidiliselt korrektne, aga mitmete sõiduõpetajate arvamus on olnud, et parempoolse suunatule põlemine peatudes paremal teeserval on soovituslik. Eksitavat märku see kellelegi üldjuhul anda ei saa, kuid tagant lähenev juht saab arvestada juba varakult vasakult möödumise vajadusega.

Kui ma peatun rohkemaks kui üheks minutiks, siis tavaliselt panen ma mootori seisma - mida ta tühjalt seal joriseb. Kuna suunatuled on enamikel moodsatel autodel (erinevalt ohutuledest) toodud süüte alt, siis ei saa ma mootor-seismas olekus parima tahtmise juures parempoolset suunda sees hoida.

Mis aga puudutab tee äärejoont ja teepeenart, siis just äsja euroremonditud teedel kipub see puuduma või olema marginaalne - ju ei ole riigil raha selle ehitamiseks (sest see on igasuguse jaburduse peale ära kulutatud a la Rüütli ja Ilvese ületurvamine). Mina ei taha eriti säärastel teelõikudel üldse seisma jääda - hädapeatuse korral (klaasipesu-olluse otsalõppemine, kahtlane hääl kapoti alt, määrdunud esitulede kaltsuga pühkimise vajadus vms) pigem keeran kusagile kõrvalteele vms.

Võrdluseks - 1980ndatel nõukaajal ehitatud teedel on see tihti VÄGA lai, võtame näiteks Võru-Valga maantee lõigud Nursi kohal. Vaat sellistes kohtades ma küll eriti ohutulesid ei kasuta, vaid gabariittulesid sest ma olen seal ikka VÄGA sõidurajast eemal seal.