[overspeed]

Minu 16. sünnipäevaks (8 aastat tagasi) kinkis isa mulle 1973. aasta soolo Jupiter 3-e. Tsikkel oli loomulikult palju päevi näinud, kuid mitte halvas möttes. Sellel kingitusel oli ka nostalgiline möte. Kunagi ammu, kui mo isa ise 16 sai, ostis ta omale täpselt samasuguse (isegi väljalaskeaasta oli sama) tsikli poest. Nüüd siis ajalugu kordus väikse aga-ga. Eestis ei saa 16 aastane söita nii vöimsa tsikliga. Ennist ütlesin, et tsikkel oli päevi näinud. Restaureerimist vajas kere, mootor oli ideaalselt hästi säilinud. Aega oli mul seda teha 2 aastat, sest ennem 18 aastaks saamist ma sellega ju söita niikuinii ei vöinud.
Nii saigi tsikkel juppideks tasapisi vöetud, kooli körvalt vabast ajast ning nokitsemist jätkus kuhjaga. Värvid olid ka samad, mis isa tsiklil, sinise ja valge kirju (nagu politsei värvides, kuid ülevaatusel miskit öelda ei saadud, sest värvid originaalis nii pandud).
Eelmine omanik oli olnud naine, kellele kihutamine ei meeldinud. Mootor oli vähe söitnud ja vähe kulunud. Ainuke asi mis teha tuli, oli gaaside väljaliikumistrakt puhtaks teha, sest vaikse pöritamisega oli see "kinni kasvanud" ölijääkidest. Ühe silindri kollektori toru ava oli poole väiksemaks jäänud (s.t. 50% läbimöödust kinni tahmanud). Sumbutite söelad panin saunaahju, kus nad ideaalselt puhtaks pölesid, leegitorud ja sumbutid ise lasin gaaskeevitusega puhtaks (ölijäägid pölevad ära).
Palju polte ning muid detaile olid originaalis tiheda keermega, neid muuta ei saanud. Köik ülejäänud aga, panin omapärasuse pärast sisekuuskantpea poltidega.
Sadulale lasin panna uue naha (mitte termatiini). Ainukse originaalsuse mis kaotasin, oli tagaistuja käetugi istmel. Mönusalt kena ja mugav tagaistujal säält kinni hoida, kuid ebamugav juhile sabakonti sinna vasta ära lüüa. Kuna enamus söite teen üksinda, siis vötsin isa kogemustest öppust ja ei pannud seda enam tagasi (istmenaha paneku ajaks oli vaja ära otsustada). Pealegi, kui naissoost isikut tagaistmel vedama peaksin, siis on mugavam kui ta juhi kehast kinni hoiab, kurvis kallutamisel mugavam kui söitjate mass ühineb nii üheks kui vöimalik. Pluss, omal ka ikka mönusam tunne, kui nörgema soo esindaja sult ümber kinni hoiab, mitte mingist käetoest.
Kui mootor välja jätta, siis köik muu sai viimse liht- ja vedruseibini lahti vöetud ning sai korralikult hooldatud ja kokku pandud (ka kodarad käisid köik eraldi lahti, sest nii oli neid ja rummu mugavam lakkida).
Ärapleekinud tagalambi klaasi lakkisin punase, selleks ette nähtud, lakiga üle. Öhupuhastit lahti vöttes, oli sääl ölivanni sees mingi paks plöga, kui nn plöga korralikumalt uurima hakkasin selgus, et see oli sinna kinni jäänud ja ölisse uppunud hiire nahk koos luustiku ja sisikonnaga. Siinkohal peab mainima, et eelmisel omanikul oli söiduk kuuris mitmeid aastaid seisnud. Kui kaua see hiir sääl oli olnud ei tea, aga parajalt öhukeseks oli ta küll kuivanud.
Veermikuks läksid uued Pirelli kummid, mis kodus üle olid. Oma tööd tegid nad väga hästi, sest pidamine, vörreldes vene kummidega, oli märkimisväärselt parem. Tagakummi sain kahe suvega otsa, esimene kestab veel siiani.
Jne. jne. kuni ta mul 18. sünnipäevaks valmis sai.
Söna soolo röhutan sellepärast, et seda see tsikkel ongi. Tehase poolt soolo, mitte ümberregistreeritud külgkorviga ratas. Erinevus siis: suunad mölemil pool, ees 19 ketihammasratas, lisaks harkjalale on vasemal pool ka toestusjalg (seda ei saa lisana külge kruvida ,sest see on raami külge keevitatud kujul).
Pilte ehitusest pole. Puudub ka pilt esialgsest tsikklist, sest digikaameraid siis veel polnud ja tavakaameraga ei tulnud pähe kohe pildistada asja kulgu. On pildid vaid tulemist ja hilisemad täiendused.
Mootori panin esmakordselt käima peale restaureerimise löppu. Töötas nii vaikselt, et isegi röngaste kirinat ei olnud veel tekkinud. See hiljem loomulikult tuli, sest ise ma rahulikusöidumees ei ole.
Pildid lisan hiljem, samuti jätkan siis juttu.