[eno]

Nüüd siis taas veidi pikemalt eelmise aasta suvel oma Toyota juures tehtud töödest.
Et me kumbki Suleviga polnud keevitusaparaati varem käes hoidnud, otsustasime me ka sel korral abi saamiseks oma ala meistrite poole pöörduda. Paraku pole korraliku keevitaja leidmine just lihtne ülesanne. Väiksemad keevitustööd, nagu summuti lappimine ja käsipiduri trossi otsik, õnnestusid meil ära teha ühe Sulevi sõbra abiga ning tema töö kohta ei oska ma küll ühtegi halba sõna kosta. Tõsi, esimesel katsetusel sai summutaja korpus toru külge veidi vale nurga all keevitatud, kuid see oli seotud pigem meie ebatäpsete ühilduvusmärkidega kui keevitaja halva tööga.
Kereplekkide keevitamisega oli lugu täbaram, kuigi ka siin polnud tegu just suuremastaapsete töödega – uuendamist vajasid esimeste tiibade alumised nurgad, esipaneeli üks kinnitus ning kapoti ja pagasiruumiluugi servad. Viimaks sai üks „meister” leitud, kuid ilmselt oleks parem olnud, kui ta oleks leidmata jäänud. Töö ei kannatanud erilist kriitikat, sest suhteliselt lohakatele õmblustele lisandus ebatäpsusi ka detailide kujus. Samuti oli osa plekkidest ebaõige jahutamise (või selle tegemata jätmise) tulemusena oma esialgset kuju muutnud ning nii ei saanudki me esikapotti kõigile jõupingutustele vaatamata enam tiibadega päris samasse joonde. 19. augustiks olid viimaks kõik plekid siiski taas auto külge tagasi kruvitud.

   

Nüüd tuli asuda selle viimase lihvi andmisele ning selleks kulus meil veel ca nädal. Ning ega me siiski veel kõigega päris rahule jäänud. Paraku tuli leida mingi kompromiss, sest lõpmatuseni ei saanud autole ka pahtlit peale määrida. Liiga paks pahtlikiht võis hakata koos värviga lihtsalt maha kooruma või pragunema, nagu on juhtunud minu 1974. aasta Toyotaga. Ka ilmad hakkasid järjest rohkem vihmale kiskuma ning seetõttu sai 25. augustil otsustatud, et selleks korraks aitab.

   

Sõitsimegi siis Purde tn remonditöökotta, kus olin saanud kokkuleppele auto värvimise osas. Vaevalt hoovile jõudnud, ümbritses autot kõikvõimalike meistrimeeste ja uudistajate parv ning muidugi oli üks neist targem kui teine. Mõnele ei meeldinud teibid, millega me kummitihendid ja nikkelosad kinni olime katnud, teine soovitas aknad eest ära võtta ja ka kõik muud osad küljest ära kruvida ning kolmas leidis, et meie töö ei kõlba üldse kuhugi ja restaureerimist tuleb otsast alustada.
Kindlasti oli neil kõigil ka omajagu õigust ning seda eriti juhul kui oleksime muuseumieksponaati ehitanud. Et meie eesmärk oli aga vaid ühele igapäevasõidukile suhteliselt korraliku välimusega andmine, otsustasime siiski jätkata sealt, kus me hetkel olime. Jah, nii mõnigi koht vajas veel silumist ning kogu kere tuli korduvalt vesiliivapaberiga üle käia. Ka ukselingid ja -lukud sai maha kisutud ning elektrikuteip maalri omaga asendatud.

29. augustil asusime me taas autoga Purde tänava poole teele ning seda nagu eelmine kord omal jõul – omamata tulesid, numbreid jne. Seekord oleks meie teekond aga äärepealt juba paarisaja meetri möödudes lõppenud, sest seoses algava kooliaastaga oli Pirita Majandusgümnaasiumi juures patrull väljas. Õnneks oli sealne politseinik aga arusaaja mees ning jäänud uskuma meie väidet, et suundume vaid mõne tänava kaugusele, lubas meil edasi sõita. Saatemasinat „mänginud” sõbral paluti vaid ohutuled sisse lülitada...
PS. Väikese vahelepõikena olgu öeldud, et õhtul Aktuaalset Kaamerat vaadates selgus, et just tol päeval olid Pirital liiklusohutusega tutvumas käinud Põhja Politseiprefektuuri tippametnikud. Ning nende nägusid nähes olin ma 95% kindel, et meid oli peatanud politseiprefekt Raivo Küüt isiklikult...

Seekord jäid Purde tänava meistrimehed meie tööga juba veidi rohkem rahule – või siis olid neist entusiastlikumad aru saanud, et meiesugustest õiget nahka niikuinii ei saa. Auto jäi hoovi oma saatust ootama ning mul paluti 2,5 kg värvi tuua.
Sellega polnud sekeldused kahjuks lõppenud – kui 1. septembril autot värvima hakati, selgus, et värv katab kehvasti ning lähema tunni jooksul on kibekiiresti veel 2 kg värvi vaja. Sest kui värv korra ära kuivab, tuleb taas autot karestama hakata. Väike rallisõit Mustamäele ja tagasi ning ka see probleem sai lahendatud. Tõsi, nagu hiljem selgus, jäi nüüd ca 1 kg värvi järele, kuid mõningane värvivaru pole kunagi kurjast...

Et ilmad olid vihmaseks muutunud, jäi auto nädalavahetuseks värvikambrisse kuivama. Taolise võimaluse eest suur tänu Purde tn meistrimeestele. Nagu esmaspäeval, 4. septembril selgus, polnud ka töö laita: vaid karpide alaküljel oli värv veidi ebaühtlane, kuid seda nägi õnneks vaid auto alla ronides. Mõnes kohas olid ka tihendid värviga kokku saanud, kuid siin võib osaliselt süüdistada ka meiepoolset kehva tööd. Nimelt oli teipide paigaldamise päeval vihma tibutanud ja mõned neist sõidu ajal lipendama hakanud. Muidugi oleks võinud värvija need üle käia, kuid see selleks – lihtsalt meile veidikene lisatööd.
Õnneks oli 4. septembriks ka koolilaste liiklusohutuse kampaania otsa saanud ning nii oligi auto pärast paarikümneminutilist sõitu taas koduhoovis.

            

Nagu lähemal uurimisel selgus, jättis meie eeltöö nii mõneski kohas paremat soovida ning seda kõige enam vast esitiibade osas. Muidugi oli siin oma süü ka tollel „meisterkeevitajal”. Uue läikiva ja korralikult katva välisvärvi kõrval tundusid ka mõned meie endi värvitud kohad (näiteks ukseääred) liiga vähe värvi olevat saanud, sest seal kippus vana tumedam värv veidi läbi kumama. Nüüd kulus too värvi ülejääk marjaks ära. Loomulikult pidime me värviparanduste tegemisel üliettevaatlikud olema, et tilkagi värvi kere välispinnale ei satuks ning sellega saime me ka enam-vähem hakkama.