07-02-2007, 06:47 AM
(Seda postitust muudeti viimati: 07-02-2007, 06:47 AM ja muutjaks oli Alts.)
Oehh, copy/paste ühest minu postitusest ühes teises foorumis:
Viimased korrad Tartu-Tallinna vahet masinal 95 hoidjas lastes tekib tunne, et jääd kõigile jalgu. Kulgemine kulgemiseks aga sel suvel sai samal teel möödasüstinud autojuhi pärast raskelt kannatada töökaaslase naine +kõrvalistuja sai surma. Avarii põhjustajal oli kas elu juba niigi nii pees või mis iganes aga vend jäi kadunuks ja leiti hiljem ennast maha lasknuna. Arutades räägitut tuttavatega tuli minu jaoks üllatusena, et PEA KÕIGIL oli viimase viie aasta kohta tutvusringkonnast matustega maanteelugu rääkida. Inimene, kelle käest viimase auto ostsin ütles, et teda ei saa ka püssi ähvardusel eelnimetatud maanteele minema sundida ja soovitas ka minul Piibet pidi Tallinna tulla. Midagi on väga viltu. Ei tapa autod, ei tapa kiirus, tapab valesti hinnatud olukord. Kuni kõik sõidavad normaalsete pikivahedega lubatud kiiruse piires, ilma teineteisest mööda trügimata, peaks liiklemine olema märksa turvalisem. Keegi meist ei soovi oma elukaaslase või lähedase inimese muljutud laibale järele minna. Sellepärast ei saa ka normaalseid kiirusepiiranguid paika panna, kuna enamus sõidab kohe +10/+15
Ärge kihutage ja närvitsege. Minge aegsasti teele, pange mängijasse plaat oma lemmikmuusikaga ja kulgege mõnusalt sihtpunkti.
Hoidke võimalusel kiirust ka linnas. 96 aasta kevadel sõitsin Tartus Tähtveres teiste autodega kolonnis kiirusega ~40 km/h. Minu raja poolses teeääres seisid kaks tüdrukut, kes vaatasid vastassuunast tuleva bussi poole. Üks tüdrukutest hakkas äärekivilt teele liikuma, jõudsin panna jala piduripedaalile... kuna tavaliselt päevad läbi linnas sõites tekib vähemasti korra nädalas situatsioon, kus keegi tundub kohe teele tormavat, ent ometi seda ei tee. See tüdruk aga ei peatunud ega vaadanud isegi minu poole. Pidurdus.. Kummide lohisemine ja kiunumine asfaldil... Tüdruku paiskumine esiklaasi ja seejärel mahalibisemine pidurduva auto kapotilt...
Kuni kiirabi tulekuni kükitasin tüdruku kõrval, näha oli, et ta hingas aga ei reageerinud mitte millegile. Ühel hetkel hakkas kõrvast verd nirisema, ei osanud muud teha, kui püüdsin seda taskurätiga kuivatada...
Õhtu sain politseist teada, et allajäänud tüdruk oli 12 aastane ja pidi viibima sisemiste rebestustega haiglas. Hoiatati veel tüdruku vanemate eest. Ma polnud küll õnnetuses süüdi aga pidavat olema inimesi kes seda ei mõistvat.
Ziguli, millega asi juhtus, müüsin maha aasta tagasi. Kapotilt mahalibisenud tüdruku küünejäljed värvis olid veel märgatavad.
Viimased korrad Tartu-Tallinna vahet masinal 95 hoidjas lastes tekib tunne, et jääd kõigile jalgu. Kulgemine kulgemiseks aga sel suvel sai samal teel möödasüstinud autojuhi pärast raskelt kannatada töökaaslase naine +kõrvalistuja sai surma. Avarii põhjustajal oli kas elu juba niigi nii pees või mis iganes aga vend jäi kadunuks ja leiti hiljem ennast maha lasknuna. Arutades räägitut tuttavatega tuli minu jaoks üllatusena, et PEA KÕIGIL oli viimase viie aasta kohta tutvusringkonnast matustega maanteelugu rääkida. Inimene, kelle käest viimase auto ostsin ütles, et teda ei saa ka püssi ähvardusel eelnimetatud maanteele minema sundida ja soovitas ka minul Piibet pidi Tallinna tulla. Midagi on väga viltu. Ei tapa autod, ei tapa kiirus, tapab valesti hinnatud olukord. Kuni kõik sõidavad normaalsete pikivahedega lubatud kiiruse piires, ilma teineteisest mööda trügimata, peaks liiklemine olema märksa turvalisem. Keegi meist ei soovi oma elukaaslase või lähedase inimese muljutud laibale järele minna. Sellepärast ei saa ka normaalseid kiirusepiiranguid paika panna, kuna enamus sõidab kohe +10/+15
Ärge kihutage ja närvitsege. Minge aegsasti teele, pange mängijasse plaat oma lemmikmuusikaga ja kulgege mõnusalt sihtpunkti.
Hoidke võimalusel kiirust ka linnas. 96 aasta kevadel sõitsin Tartus Tähtveres teiste autodega kolonnis kiirusega ~40 km/h. Minu raja poolses teeääres seisid kaks tüdrukut, kes vaatasid vastassuunast tuleva bussi poole. Üks tüdrukutest hakkas äärekivilt teele liikuma, jõudsin panna jala piduripedaalile... kuna tavaliselt päevad läbi linnas sõites tekib vähemasti korra nädalas situatsioon, kus keegi tundub kohe teele tormavat, ent ometi seda ei tee. See tüdruk aga ei peatunud ega vaadanud isegi minu poole. Pidurdus.. Kummide lohisemine ja kiunumine asfaldil... Tüdruku paiskumine esiklaasi ja seejärel mahalibisemine pidurduva auto kapotilt...
Kuni kiirabi tulekuni kükitasin tüdruku kõrval, näha oli, et ta hingas aga ei reageerinud mitte millegile. Ühel hetkel hakkas kõrvast verd nirisema, ei osanud muud teha, kui püüdsin seda taskurätiga kuivatada...
Õhtu sain politseist teada, et allajäänud tüdruk oli 12 aastane ja pidi viibima sisemiste rebestustega haiglas. Hoiatati veel tüdruku vanemate eest. Ma polnud küll õnnetuses süüdi aga pidavat olema inimesi kes seda ei mõistvat.
Ziguli, millega asi juhtus, müüsin maha aasta tagasi. Kapotilt mahalibisenud tüdruku küünejäljed värvis olid veel märgatavad.