[smolin]

Esimesed kaks GAZ 24, mis Rakveres taksodeks tulid (vist 1970), olid tumerohelised. Hiljem kuulsin jutte, et need polnud taksomudelid, vaid "päris" Volgad, s.t. täisjõulise (98 hj) mootoriga. Taksomudelite 86 hj. mootor ilmselt tavalisest mootorist väliselt ei erinenud. Ka M 21 võimsaim eksportmootor oli 85-hobujõuline. Igatahes oli neil tumerohelistel Volgadel veel nn. kuues iste, s.t. padjake esiistmete vahel ja käetugi, mille sai üles seljatoeks keerata. Hilisematel taksodel seda polnud. Ka oli neil esimestel käetugi tagaistme keskel. Väga uhke tunne oli esimest korda uues Volgas sõita. Esiiste oli ikka päris iste, mitte õnnetu klapptool, nagu vanadel taksodel. Ka oli uues taksos raadio.
Taksosõit maksis 70-ndate algul 10 kopikat kilomeeter. On nagu meelde jäänud, et uutel Volgadel oli sõidualustustasu suurem, 10 kop. asemel 20 kop. 60-ndatel pidi km-tasu olema vaid 5 kop., sest vanaema sõitis linnast vahel koju maale taksoga ja maksis selle eest rubla, kuigi taksomeeter näitas pisut vähem. 70-ndatel maksis sama sõit kõige lühemat teed mööda umbes 1.50. Buss käis vaid 2 korda päevas (praegu käib tööpäevadel 5 korda) ja jäi tihti väljumata. Seda jama elasin ka ise mitu korda läbi: algul teatati paar korda, et buss hilineb ja lõpuks, et buss ei välju. Kohe tormas mitu inimest taksopeatuse poole. Tollal oli taksosid vähe ja taksopeatustes alati järjekorrad. Kui oli omakandi inimesi rohkem taksot ootamas, võis saada mitmekesi ja sellevõrra odavamalt. Kolmekesi sõites maksis igaüks 50 kop., bussipilet maksis 20 kop. Taksojuht oli ka sellise sõiduga rahul, sest bussi ärajäämise tõttu võis ka sihtkohast kliendi leida. Täpsustuseks ütlen, et vanaema oli kolhoosipensionär, kelle pension tollal ehk umbes 35 rubla.
Taksopeatusest paistis ära bussijaama küljes olev punane tuli. Kui see põles, oli dispetšeril taksotellimus ja takso sõitis peatuse asemel tellimust saama. Eriti palju tellimusi oli muidugi reede ja laupäeva õhtul, kui taksojärjekorrad väga pikad. Kord, kui enne mingeid pühi taksot ootasime, põles tuli peaaegu kogu aeg. Onu läks siis dispetšeri jutule ja varsti tuli meid takso peale kutsuma. Kui on suur nõudlus, õitseb ka altkäemaks.
Millalgi, vist ikka 70-ndate sees, tõsteti jälle taksohinda ja nagu nõukogudemaal kombeks, ikka kahekordseks, 20 kop. km. Vist paar nädalat oli sõitjaid vähe ja taksod ootasid sõitjaid, siis endine olukord taastus ja jälle ootasid inimesed.
Taksoga koos käis tollal ka taksoviin. Viinapoed oli ju lahti kella 11 kuni 19-ni, toidupoe alkoholiletist sai kella 20-ni. 80-ndate algul, kui ise toda vedelikku tarbima hakkasin, maksis viin poes vist 4.50, takso peal 8 rubla. Kui hind poes tõusis 5.30 -ni, siis taksoviina hind 10 rublani. Tartus juhtus küll väga harva, et mõnel taksojuhil viina polnud. Juhtus küll vahel, et viin polnud taksos, vaid taksojuht sõitis mõne puumaja ette ja käis puukuuri tagant toomas. Kord koukis taksojuht pudeli välja kusagilt esikaitseraua tagant. Oli talvine aeg ja viin hästi külm. Kõige totram lugu juhtus aga ühe mehega, kes oli end nii sassi joonud, et läks poole 12 paiku päeval taksoviina ostma. Eks oli sihuke hämar talvine aeg ka, ju oli raske aru saada, kas öö või päev. Taksojuht oli õnneks mõistlik mees, sõitis viinapoe ette ja tõi seat mehele pudeli ja kümnekast üle jäänud raha tagasi.