12-02-2007, 23:47 PM
Teletorni juures esireas. Nimelt töötasin sel ajal Vana.Narva uulitsal Vasara kõrval tislerina Lindali juures. Parasjagu oli miskine köögimööbel soomlasele pooleli. Siis algas putš. Rops küll keelas minna, et ikka vaja põderale asi valmis teha aga mina läksin. Loomulikult jäin ka töökohast ilma aga sitta sellest. Kaasa koos pooleaastase jõnglasega olid maal.
Polnud sealt pikk maa jala visata, otse nõlvast alla, aiandist läbi ja kohal. Esimesed olid juba ammu kohal ja tankettide tee oli kinni. Siis polnudki muud teha, kui lihtsalt istuda ja oodata. Kolmanda päeva hommikuks sai ootamisest siiber, midagi ju ei toimunud. Sõdurpoisid olid juba ammu omad joped, tankettide luugid lahti, ajasime juttu, tegime suitsu, lapsed turnisid tankettide peal. Tallepti kollane saepuruveo Kamaz oli Lepiku tee ristis, õhuvoolikud lahti, nii pidi asi sõiduvõimetu olema. Otsustasin minna jalutama, et käia ära vanaisa haual Metsakalmistul. See ju pool kilti... Käisin siis ära, mõtlesin Piritale poodi jalutada.
Jõudsin peaaegu S-kurvini kõmpida, kui asi läka kahtlaseks. Kolm Urali ja punane Dvigateli uus PAZ tulid vastu. Siis oli asi selge, et läheb lahti! Tõstsin käe... ja esimene sinine W123 Mersu jäi kohe seisma. Sellega on veel üks omapärane asi: sama auto ja mees oli mind pool aastat tagasi võtnud pimedas Mäo ristist peale, kui tulin ämma juurest puid tegemast. Julge vend oli, tuli välja, Nõmmekas ja üks Eesti esimesi ettevõtjaid. Nime kahjuks ei mäleta aga mees tegeles kingade tootmisega Pirita kooli taga. Kas oli äkki kooperatiiv Fox?
Kihutasime siis tagasi, auto jäi kalmistu tagumisele parkimisplatsile. Sõjaväeautod seisid otse Botaanikaaia peahoone kohal, sest Kamazist nad mööda ei saanud. Soldatid haakisid käru lahti ja lükkasid selle toore lihasjõuga eepealt eest kraavi. Miski soldat ronis Kamza rooli, sai selle käima ja suutis imeliigutustega robaki-robaki selle ka eest ära liigutada. Sidur ju töötas, pidurid olid aga peal. Aga eest ära ta selle sai. Siis polnudki muud teha, kui inimmüür ette ehitada. Seesama mees oli minus ühel pool, teisel pool mingi teine ärimees. Sellega sai veel räägitus, mees ütles, et kui praegu poleks siin ja ei kaitseks Eestit, siis poleks ju mingit mõtet äri ajada. Kahjuks ei mäleta, kes see mees oli, noore mehe asi,ei teadnud siis ju igat nägu. Aga oli siis juba tuntud tegelane ja parajat suurt kasvu. Mina oma 184 cm olin suht pisike ta kõrval. Rootsi reporter oli paar meest eemal, see, kes hiljem kabaga sai ja koos kaameraga läbi õhu kraavi lendas. Seisime siis seal vastamisihullunud piludega. Vanemad dessandis teeninud mehed väitsid, et need soldatid on selgelt drooge täis topitud. Seda pidi tehtama, siis on lolli jõud ja hirmu pole. Samal ajal kisas tagapool Kalevi Motokeskuse vastas seisnud ruuporitega RAF'i taga Liia Hänni, "ärge minge, ärge seiske, nad tapavad teid ära". Ma vihkan seda jõletist sellest ajast, va värd ärastaja! Sellised persevestid on need poliitikud kogu aeg olnud.
Edasine on ju üldteada: need pilud olid tõesti jõulised. Minul oli riietega seljakott valetpidi ees, seega sain pead kaitsta. Mulle need junnid pihta ei saanud. Sain automaadist isegi kinni aga rihm on ju rünnakul soldatil ümber käe ja kätte ma automaati ei saanud. Et mitte kõrvalt obadust saada, tuli see lahti lasta ja ennast edasi kaitsta. Too suurt kasvu ärimees aga oli ikka selline koll, et see tõstis sita maast lahti. Tšurka rippus jalad maast lahti
Aga teha polnud midagi, jõu ja massi vastu ei saanud. olnudki midagi teha, kui põgeneda. Hüppasime üle kraavi ja okastraadi Lepiku tee nurgal. Ei saa väita, et hirmu polnud. Minul küll oli, sest too ohvitser, kes esimese Urali tiival seisis, karjus ja TT'ga vehkis, tekitas hirmu küll. Hiljem tuli ju välja, et solvanitel olid ikkagi ka tõsised kuulid magasinides.
Peale neid sündmuseid läkin riiki teenima ehk Tolliametisse tööle. Tollindusest sai siiber 10 aastat hiljem. Vaat selline lugu siis minul Augustiputšiga. Tegelikult hakkas minu vabadusvõitlus veel palju varem, esimese paberile joonistatud trikoloori tõmbasin Tallinna 8-klassilise Kooli ees männi latva 1. klassi poisina 1978. 1988 aprillis võtsin kodus kapist Wabariigiaegse kalevist originaallipu ja läksin sellega Tartusse Muinsuskaitsepäevadele. See lipp on tänini alles, kaks aastat tagasi ostsime alles uue, et seda 24.veebruar majale panna. Punast kaltsu ega svastikaga Kolmanda Reichi lippu ei ole meie majal mitte kunagi rippunud. Pisut koltunud ja koiaukudega õige lipp läheb vardasse vaid isiklikel tähtpäevadel.
Polnud sealt pikk maa jala visata, otse nõlvast alla, aiandist läbi ja kohal. Esimesed olid juba ammu kohal ja tankettide tee oli kinni. Siis polnudki muud teha, kui lihtsalt istuda ja oodata. Kolmanda päeva hommikuks sai ootamisest siiber, midagi ju ei toimunud. Sõdurpoisid olid juba ammu omad joped, tankettide luugid lahti, ajasime juttu, tegime suitsu, lapsed turnisid tankettide peal. Tallepti kollane saepuruveo Kamaz oli Lepiku tee ristis, õhuvoolikud lahti, nii pidi asi sõiduvõimetu olema. Otsustasin minna jalutama, et käia ära vanaisa haual Metsakalmistul. See ju pool kilti... Käisin siis ära, mõtlesin Piritale poodi jalutada.
Jõudsin peaaegu S-kurvini kõmpida, kui asi läka kahtlaseks. Kolm Urali ja punane Dvigateli uus PAZ tulid vastu. Siis oli asi selge, et läheb lahti! Tõstsin käe... ja esimene sinine W123 Mersu jäi kohe seisma. Sellega on veel üks omapärane asi: sama auto ja mees oli mind pool aastat tagasi võtnud pimedas Mäo ristist peale, kui tulin ämma juurest puid tegemast. Julge vend oli, tuli välja, Nõmmekas ja üks Eesti esimesi ettevõtjaid. Nime kahjuks ei mäleta aga mees tegeles kingade tootmisega Pirita kooli taga. Kas oli äkki kooperatiiv Fox?
Kihutasime siis tagasi, auto jäi kalmistu tagumisele parkimisplatsile. Sõjaväeautod seisid otse Botaanikaaia peahoone kohal, sest Kamazist nad mööda ei saanud. Soldatid haakisid käru lahti ja lükkasid selle toore lihasjõuga eepealt eest kraavi. Miski soldat ronis Kamza rooli, sai selle käima ja suutis imeliigutustega robaki-robaki selle ka eest ära liigutada. Sidur ju töötas, pidurid olid aga peal. Aga eest ära ta selle sai. Siis polnudki muud teha, kui inimmüür ette ehitada. Seesama mees oli minus ühel pool, teisel pool mingi teine ärimees. Sellega sai veel räägitus, mees ütles, et kui praegu poleks siin ja ei kaitseks Eestit, siis poleks ju mingit mõtet äri ajada. Kahjuks ei mäleta, kes see mees oli, noore mehe asi,ei teadnud siis ju igat nägu. Aga oli siis juba tuntud tegelane ja parajat suurt kasvu. Mina oma 184 cm olin suht pisike ta kõrval. Rootsi reporter oli paar meest eemal, see, kes hiljem kabaga sai ja koos kaameraga läbi õhu kraavi lendas. Seisime siis seal vastamisihullunud piludega. Vanemad dessandis teeninud mehed väitsid, et need soldatid on selgelt drooge täis topitud. Seda pidi tehtama, siis on lolli jõud ja hirmu pole. Samal ajal kisas tagapool Kalevi Motokeskuse vastas seisnud ruuporitega RAF'i taga Liia Hänni, "ärge minge, ärge seiske, nad tapavad teid ära". Ma vihkan seda jõletist sellest ajast, va värd ärastaja! Sellised persevestid on need poliitikud kogu aeg olnud.
Edasine on ju üldteada: need pilud olid tõesti jõulised. Minul oli riietega seljakott valetpidi ees, seega sain pead kaitsta. Mulle need junnid pihta ei saanud. Sain automaadist isegi kinni aga rihm on ju rünnakul soldatil ümber käe ja kätte ma automaati ei saanud. Et mitte kõrvalt obadust saada, tuli see lahti lasta ja ennast edasi kaitsta. Too suurt kasvu ärimees aga oli ikka selline koll, et see tõstis sita maast lahti. Tšurka rippus jalad maast lahti
Aga teha polnud midagi, jõu ja massi vastu ei saanud. olnudki midagi teha, kui põgeneda. Hüppasime üle kraavi ja okastraadi Lepiku tee nurgal. Ei saa väita, et hirmu polnud. Minul küll oli, sest too ohvitser, kes esimese Urali tiival seisis, karjus ja TT'ga vehkis, tekitas hirmu küll. Hiljem tuli ju välja, et solvanitel olid ikkagi ka tõsised kuulid magasinides.Peale neid sündmuseid läkin riiki teenima ehk Tolliametisse tööle. Tollindusest sai siiber 10 aastat hiljem. Vaat selline lugu siis minul Augustiputšiga. Tegelikult hakkas minu vabadusvõitlus veel palju varem, esimese paberile joonistatud trikoloori tõmbasin Tallinna 8-klassilise Kooli ees männi latva 1. klassi poisina 1978. 1988 aprillis võtsin kodus kapist Wabariigiaegse kalevist originaallipu ja läksin sellega Tartusse Muinsuskaitsepäevadele. See lipp on tänini alles, kaks aastat tagasi ostsime alles uue, et seda 24.veebruar majale panna. Punast kaltsu ega svastikaga Kolmanda Reichi lippu ei ole meie majal mitte kunagi rippunud. Pisut koltunud ja koiaukudega õige lipp läheb vardasse vaid isiklikel tähtpäevadel.