13-02-2007, 10:04 AM
Töötasin tol ajal Eesti Televisioonis ning seetõttu olin üks nendest, kes telemaja kaitses. Tõsi, ma polnud just nii tähtis tegelane, et oleksin hiljem filmi "August 1991" sattunud. Põhiline rabelemine käis tolleaegses uudistetoimetuses, teised katsusid nii sama jõudu mööda aidata.
Selgelt on mällu jäänud üks seik - kui hakkas levima teada, et tankid on juba Tartu maanteel ja suunduvad ilmselt telemaja poole, võtsime kätte mingid suvalise kaikad ja läksime telemaja sissepääsusid kaitsma. Naistöötajad püüdsid meile veel aru pähe panna, et see on kindel surma minek, kuid sellest ei hoolinud keegi. Sattusin kahe-kolme kaaslasega Faehlmanni tänava poolset ust kaitsma ning kui esimene hurraa oli möödas, tekkis veidi imelik tunne küll. Mitte just hirm, aga... Kui hakkasime arutama, mida me ära teha suudame, siis saime aru, et ega peaaegu mitte midagi. Kui just kaugelt tuld ei avata, siis ehk jõuame paarile sõdurile kaikaga pihta saada. Eks see rohkem selline sümboolne vastuhakk oleks olnud, et pärast ei saaks kommarid hõisata, et "vabastajaid" taas lilledega vastu võeti.
Õnneks levis varsti teade, et tankid suunduvad Tondi poole. Viibisime majas kuni õhtuni ning siis saadeti meid koju puhkama, et järgmine päev taas rivis olla.
Järgmisest päevast midagi erilist enam ei mäletagi. Olin lihtsalt telemajas ja jälgisin sündmuste käiku. Teletorni juurde ei sattunud, sest kuulusin vist mingisse gruppi, kes pidi vajaduse korral kas mõne langenud või väsinud töökaaslase asemel tööpostile asuma...
Selgelt on mällu jäänud üks seik - kui hakkas levima teada, et tankid on juba Tartu maanteel ja suunduvad ilmselt telemaja poole, võtsime kätte mingid suvalise kaikad ja läksime telemaja sissepääsusid kaitsma. Naistöötajad püüdsid meile veel aru pähe panna, et see on kindel surma minek, kuid sellest ei hoolinud keegi. Sattusin kahe-kolme kaaslasega Faehlmanni tänava poolset ust kaitsma ning kui esimene hurraa oli möödas, tekkis veidi imelik tunne küll. Mitte just hirm, aga... Kui hakkasime arutama, mida me ära teha suudame, siis saime aru, et ega peaaegu mitte midagi. Kui just kaugelt tuld ei avata, siis ehk jõuame paarile sõdurile kaikaga pihta saada. Eks see rohkem selline sümboolne vastuhakk oleks olnud, et pärast ei saaks kommarid hõisata, et "vabastajaid" taas lilledega vastu võeti.
Õnneks levis varsti teade, et tankid suunduvad Tondi poole. Viibisime majas kuni õhtuni ning siis saadeti meid koju puhkama, et järgmine päev taas rivis olla.
Järgmisest päevast midagi erilist enam ei mäletagi. Olin lihtsalt telemajas ja jälgisin sündmuste käiku. Teletorni juurde ei sattunud, sest kuulusin vist mingisse gruppi, kes pidi vajaduse korral kas mõne langenud või väsinud töökaaslase asemel tööpostile asuma...