14-02-2007, 13:01 PM
19. august 1991. a. hommikul vara hakkasime sõitma Tallinnast Hiiumaale. Hommikune ärkamine oli mulle, kui 16. aastasele raske. Mäletan, ema mind üles ajamas jutuga, et Moskvas suur jama lahti, Gorbatšov haigeks jäänud jms seesugune jutt. See lõi virgeks. Sõit kulges vahejuhtumiteta. Murelikuks tegi asjaolu, et isa jäi Tallinna.
Maal tegi mulle sugulane ettepaneku, et võiks valmistuda paadiga Rootsi põgenemiseks. Ta teadvat paati, millega saaks "üle". Saagisime siis parasjagu palkidest laudu välja. Oli laenatud traktori taga käiv ja veetav saeraam. Otsustasin, et niikaua, kuni Tallinna raadio räägib mõistlikku juttu, ei hakka sadamasse minema. Käisin siis saagimise juurest aegajalt autost raadiot kuulamas..
Kui esimene putši päev möödas ja midagi erilist ei olnud juhtunud, tekkis selline tunne, et ei juhtugi midagi. 20 augustil sai muretult terve päeva kuni hilisööni rattaga ringi kolatud, nooruse värk - veri vemmeldas. Kojujõudes selgus, et vahepeal oli Eesti riik taastatud. Ausalt öeldes see hetk ei olnud mingit erilist tunnet. Oli ju neid deklaratsioone ja asju varemgi tehtud (16. nov 88, märts 90 jne.) jäi arusaamatuks, millepoolest see siis erineb eelnevatest.
Arusaamine, mis tegelikult juhtunud oli tuli alles hiljem - siis kui hakati Eesti riiki tunnustama. Siis tuli alles oma riigi tunne!
PS. vaidlusse, kes iseseisvuse toomise juures oli see kõige õigem tegija ei oleks vaja laskuda. Oluline roll oli kõigil.
Maal tegi mulle sugulane ettepaneku, et võiks valmistuda paadiga Rootsi põgenemiseks. Ta teadvat paati, millega saaks "üle". Saagisime siis parasjagu palkidest laudu välja. Oli laenatud traktori taga käiv ja veetav saeraam. Otsustasin, et niikaua, kuni Tallinna raadio räägib mõistlikku juttu, ei hakka sadamasse minema. Käisin siis saagimise juurest aegajalt autost raadiot kuulamas..
Kui esimene putši päev möödas ja midagi erilist ei olnud juhtunud, tekkis selline tunne, et ei juhtugi midagi. 20 augustil sai muretult terve päeva kuni hilisööni rattaga ringi kolatud, nooruse värk - veri vemmeldas. Kojujõudes selgus, et vahepeal oli Eesti riik taastatud. Ausalt öeldes see hetk ei olnud mingit erilist tunnet. Oli ju neid deklaratsioone ja asju varemgi tehtud (16. nov 88, märts 90 jne.) jäi arusaamatuks, millepoolest see siis erineb eelnevatest.
Arusaamine, mis tegelikult juhtunud oli tuli alles hiljem - siis kui hakati Eesti riiki tunnustama. Siis tuli alles oma riigi tunne!
PS. vaidlusse, kes iseseisvuse toomise juures oli see kõige õigem tegija ei oleks vaja laskuda. Oluline roll oli kõigil.