[Jarmo]

Edit: tundus sobivat see siin rääkida, vabandan teemaalgataja ees sodimise pärast.

Ma ükspäev sain hakkama teoga, mis ei ole küll midagi erilist, kuid pani iseennast parema inimesena tundma.

Nimelt sõitsin Tõnismäe hambapolikliiniku poolt Vabaduse väljaku suunas ümber Kaarli kiriku. Seisime kiriku kõrval foori taga, mina esimeses ja Volvo 850 kõrvalreas. Rohelise süttides hakkasime liikuma, Volvo nõks eespool... Ja siis ma näen, et nüüd see juhtub ja tunnen, et midagi teha ei saa - Endla tänavast tuli veel hooga kaubik, a la Ford Transit vms ja ning tema ja Volvo read ühtlustusid ja nii nad kokku saidki. Esimese hooga roolisime kõik koos ülejäänud fooritaguste autodega sealt mööda, aga siis tuli mul südametunnistuse hääl ning sõitsin ümber kiriku tagasi, et anda kannatanule oma telefoninumber, kui tal tunnistajat vaja peaks olema (kohapeale jääda mul ei olnud võimalik, olin juba niigi natuke hiljaks jäänud). Leidsin oma paberite vahelt veel ühe selle blanketi ka, millele kõik andmed ja joonised märgitakse, et anda Volvo juhile.

Tuli välja, et oligi kasu minu tagasiminemisest, kuna kaubikujuht arvas, et temal oli õigus seal sõita sel hetkel. Aga koos Volvoga me esimestena rohelise süttides startiisme nii et, polnud enam vastu vaielda midagi.

Miks ma seda rääkisin? Lihtsalt niisama, eks osalt muidugi jälle parema enesetunde nimel, et sai oma uhkest teost lobiseda, aga samas loodetavasti kellegil tuleb see kunagi sarnases olukorras meelde ja on ehk abiks. Loodan vähemalt, et kui mul peaks kunagi selline jama tekkima, siis ka keegi saab aidata vaidluste lahendamisel.