[Sillu]

Olles oma huvi tõttu nõukogude perioodi põllutehnika vastu aeg-ajalt suhelnud eluaegse (traktorist alates 1952. aastast!) masinamehe Peeter Schihalejeviga, on ka tema pajatustest mõned huvitavad vahejuhtumid meelde jäänud.

Üks esimesi masinaid, mis 1950.-te alguses noore mehhanisaatori hoolde usaldati, oli veel vesijahutusega iseliikuv šassii (mark siis ilmselt DvSŠ-14). Paari aasta järel aga leiti, et "sul läheb masin iga naks käima ja laudas sellist "paugupilli" vaja", ning antigi sama traktor laudarahva käsutada. Tulemuseks oli, et seal ei jätkunud sellist aega, mil traktor tõepoolest iga naks käima läinud oleks, enam kauaks, mõnenädalase töötamise järel aga lasti sellel mootoriplokk lõhki külmuda...

Teine lugu on seoses esimeste meie maile jõudnud presskoguritega, mis meile tänapäeval harjumuspärase nööri asemel sidusid heinapallid traadiga. Nimelt oli kord üks külamees talvel metsast puid teinud, kuuseoksad aga põlluveerde vedelema jätnud, mis aga vaalutatud heina alt välja ei paistnud. Masin aga...............pallitas ka need ära, lõikas pakid giljotiiniga mõõtu ning sidus ilusasti traadiga kokku nii, et mehed, kelle ülesanne oli hiljem põllult heinapallid veokile laadida, olid kahevahel: kas viia need kokkupallitatud kuuseoksad lauta või koju ahju ette Ei kujuta hästi sellist asja ette tänapäevaste või ka näiteks meil nõukogude perioodil levinud, mõne lähiaasta jooksul samuti ajalooks saavate Saksa DV Fortschritt tüüpi presskoguritega...