[Väravamehaanik]

Kunagi oli selline oranz-punakas kruntvärv olemas, arvestades Moskvitshi tehase nooruslikku lööktöö kollektiivi, ei pruukinud kõikidesse kohtadesse halli kattevärvi pihustuda.
Polster on kõige kahtlasem element. Kunagi sai ka leitud tehase poolt paigaldatud kiledega Volga. Peale kilede eemaldamist oli muidugi tore vaadata täiesti määrdumata riiet. Paraku on tänaseks päevaks polster täiesti pudenemas, sest õhk ei pääsenud riide ja kile vahel liikuma. Dermatiin on muutunud kivikõvaks ja istuda ei julge, sest iga hetk tundub pragunevat. Seega kui on plaanis jätta asi muuseumi eksponaadiks, siis las jäädagi kiled peale, niikuinii pikka pidu ei ole.

Sellistest mootoritest on igasugu eriversioone, küll pumpade pealt ja muude agregaatide tagant võib sarnaseid leida, seega tasuks pisut hoogu pidada ja ikka kataloogi alusel õigete numbritega detaile koguma hakata. Töökorras mootorit ei ole mõtet otsida ja eesti maainimeste jutte remonditud mootoritest ei tasu kunagi uskuda. Mootorite remontimise kvaliteet on aastatega tunduvalt paremaks läinud, seega oleks otstarbekas komplekteerida originaal mootor õigetest detailidest ja see siis oma silme all lasta remontida usalduväärsete spetsialistide poolt, kes on nõukogude metallitööd ka enne teinud, mitte ainult Fordidele uusi juppe sisse ladunud.

Las Taruvaras jätkab kommenteerimist...