03-04-2007, 08:59 AM
(Seda postitust muudeti viimati: 03-04-2007, 11:04 AM ja muutjaks oli eno.)
Üritan üle hulga aja taas oma Toyota juures tehtud töödest veidikene pikemalt pajatada. Esmalt siis sellest, mida veel eelmisel sügisel ette sai võetud.
Saanud 4. septembril auto värvimistöökojast kätte, tuli esmalt puhtaks teha kõik kummitihendid, klaasid ja muud taoline, kuhu teipide ja kattematerjalide kiuste ikkagi mõningal määral värvi oli sattunud. Kõik see võttis aega ca nädala ja nii tuli tunnistada tõsiasja, et sel aastal ma Haapsalu Nostalgiapäevadele selle autoga ei jõua.
Tööd jätkusid aga omasoodu ning järgmisena sai külge kruvitud ukselingid ning esitiibadel asetsevad suunatuled. Proovisin kohe, kas tuled ka tööle hakkavad, kuid seda nad miskipärast teha ei kavatsenud. Alles ohutulede nuppu tõmmates tegid nad mõne imeliku vilksu. Okei, kruvisin siis ka tagatuled külge ja proovisin uuesti. Nüüd läks asi hoopis käest ära – suunatuled põlesid siis, kui lähituled olid sisse lülitatud, suunda näidates vilkusid hoogsalt park- ja pidurituled ning sedagi vaid taga ja ühel pool. Kartsin juba, et olen kas juhtmed kuidagi valesti ühendanud või on mõni relee värvimisahjus üles ütelnud. Veidi asja kaalunud, otsustasin ma järgmisel päeval ka esituled külge kruvida ning oh imet, iga uue tule juurdelisamisel hakkas asi üha enam normaalsetesse rööbastesse minema. Ausalt öeldes ei saa ma siiani täpselt aru, kuidas see süsteem sellisel moel töötada saab, kuid ju siis seal midagi mingitest pingetest ja takistustest sõltub. Igal juhul hakkas kogu tuledevärk normaalselt tööle ning seega oli auto peatselt nii kaugel, et sellega sai patuga pooleks ka mõned vajalikud sõidud ära tehtud.
Et esivõrelt oli värv kohati ära kulunud, otsustasin selle üle lasta värvida. Kindlasti oleksin ma värvimisega ka ise hakkama saanud, kuid et mõned salongi käivad plastosad vajasid samuti paikamist, sai kõik korraga Veerenni tänava töökotta viidud. Töö oli kiire ja suhteliselt korralik, vaid salongi plastkatteid keeldusid nad värvimast, sest arvasid, et nii õhukesel plastikul värv kaua ei püsi. Kaitseraud ja number külge ning eest nägi auto välja juba peaaegu nagu vabrikust väljaveerenu.
Suuremat peavalu tegi auto tagaosa, õigemini tagumine kaitseraud. Nimelt olid väljalaskegaasid aja jooksul teinud oma töö ning kaitseraua vasak ehk summuti poolne osa roostest pruun. Kasutasin küll kõikvõimalikke niklipuhastusvahendeid, kuid kohati oli rooste niklilist lõplikult jagu saanud. Taoline roostes kaitserauad ei sobinud aga kuidagi mu värskeltvärvitud auto külge.
Ning siis leidsin ma autoturult täiesti juhuslikult (olin tegelikult otsima läinud pagasiruumi tihendit) USA-s toodetud aerosoolvärvi nimega ABRO Spray Paint, mille kaanel olev värvinäidis säras küll lausa niklina. Et 473 ml värvi maksis vaid 100 krooni, otsustasin pudelikese ära osta ja kodus asja katsetada. (Nagu hiljem selgus, pole tegu mingi haruldusega. Nägin seda müügil ka „Volga” kaupluses ning värvide maaletoojaks on OÜ Kleeron Saku vallast).
Teinud mõned proovivärvimised erinevate pinnasiledustega rauatükikestel ja saanud enam-vähem lootustandvad tulemused, otsustasin värvi viimaks ka kaitseraual katsetada ning piserdasin õhukese värvikihi roostes kohtadele. Muidugi ei säranud see nii nagu päris nikkel, kuid võrreldes pruuni roostega oli pilt oluliselt ilusam. Lasin värvi suhteliselt kaugelt ning seega ei jäänud ka üleminekukohad niklilt värvile väga järsud. Igal juhul arvas autot uudistama tulnud naabrimees, et olen kusagilt uue või märksa paremini säilinud kaitseraua saanud...
Muidugi pole tulemus perfektne ja esialgu pole ka teada, mis tolle värviga aja jooksul juhtub. Ning kuigi ma nikeldaja juurde minekust lõppkokkuvõttes ilmselt ikkagi ei pääse, polnud see enam probleem nr 1.
Eks otsustage ise. Esimesel pildil pole vahe peaaegu märgatavgi, teisel fotol on erinevus oluliselt silmatorkavam. Ah jaa, kuupäev, mil auto endale tagumise kaitseraua sai, oli 8. oktoober 2006.
Saanud 4. septembril auto värvimistöökojast kätte, tuli esmalt puhtaks teha kõik kummitihendid, klaasid ja muud taoline, kuhu teipide ja kattematerjalide kiuste ikkagi mõningal määral värvi oli sattunud. Kõik see võttis aega ca nädala ja nii tuli tunnistada tõsiasja, et sel aastal ma Haapsalu Nostalgiapäevadele selle autoga ei jõua.
Tööd jätkusid aga omasoodu ning järgmisena sai külge kruvitud ukselingid ning esitiibadel asetsevad suunatuled. Proovisin kohe, kas tuled ka tööle hakkavad, kuid seda nad miskipärast teha ei kavatsenud. Alles ohutulede nuppu tõmmates tegid nad mõne imeliku vilksu. Okei, kruvisin siis ka tagatuled külge ja proovisin uuesti. Nüüd läks asi hoopis käest ära – suunatuled põlesid siis, kui lähituled olid sisse lülitatud, suunda näidates vilkusid hoogsalt park- ja pidurituled ning sedagi vaid taga ja ühel pool. Kartsin juba, et olen kas juhtmed kuidagi valesti ühendanud või on mõni relee värvimisahjus üles ütelnud. Veidi asja kaalunud, otsustasin ma järgmisel päeval ka esituled külge kruvida ning oh imet, iga uue tule juurdelisamisel hakkas asi üha enam normaalsetesse rööbastesse minema. Ausalt öeldes ei saa ma siiani täpselt aru, kuidas see süsteem sellisel moel töötada saab, kuid ju siis seal midagi mingitest pingetest ja takistustest sõltub. Igal juhul hakkas kogu tuledevärk normaalselt tööle ning seega oli auto peatselt nii kaugel, et sellega sai patuga pooleks ka mõned vajalikud sõidud ära tehtud.
Et esivõrelt oli värv kohati ära kulunud, otsustasin selle üle lasta värvida. Kindlasti oleksin ma värvimisega ka ise hakkama saanud, kuid et mõned salongi käivad plastosad vajasid samuti paikamist, sai kõik korraga Veerenni tänava töökotta viidud. Töö oli kiire ja suhteliselt korralik, vaid salongi plastkatteid keeldusid nad värvimast, sest arvasid, et nii õhukesel plastikul värv kaua ei püsi. Kaitseraud ja number külge ning eest nägi auto välja juba peaaegu nagu vabrikust väljaveerenu.
Suuremat peavalu tegi auto tagaosa, õigemini tagumine kaitseraud. Nimelt olid väljalaskegaasid aja jooksul teinud oma töö ning kaitseraua vasak ehk summuti poolne osa roostest pruun. Kasutasin küll kõikvõimalikke niklipuhastusvahendeid, kuid kohati oli rooste niklilist lõplikult jagu saanud. Taoline roostes kaitserauad ei sobinud aga kuidagi mu värskeltvärvitud auto külge.
Ning siis leidsin ma autoturult täiesti juhuslikult (olin tegelikult otsima läinud pagasiruumi tihendit) USA-s toodetud aerosoolvärvi nimega ABRO Spray Paint, mille kaanel olev värvinäidis säras küll lausa niklina. Et 473 ml värvi maksis vaid 100 krooni, otsustasin pudelikese ära osta ja kodus asja katsetada. (Nagu hiljem selgus, pole tegu mingi haruldusega. Nägin seda müügil ka „Volga” kaupluses ning värvide maaletoojaks on OÜ Kleeron Saku vallast).
Teinud mõned proovivärvimised erinevate pinnasiledustega rauatükikestel ja saanud enam-vähem lootustandvad tulemused, otsustasin värvi viimaks ka kaitseraual katsetada ning piserdasin õhukese värvikihi roostes kohtadele. Muidugi ei säranud see nii nagu päris nikkel, kuid võrreldes pruuni roostega oli pilt oluliselt ilusam. Lasin värvi suhteliselt kaugelt ning seega ei jäänud ka üleminekukohad niklilt värvile väga järsud. Igal juhul arvas autot uudistama tulnud naabrimees, et olen kusagilt uue või märksa paremini säilinud kaitseraua saanud...
Muidugi pole tulemus perfektne ja esialgu pole ka teada, mis tolle värviga aja jooksul juhtub. Ning kuigi ma nikeldaja juurde minekust lõppkokkuvõttes ilmselt ikkagi ei pääse, polnud see enam probleem nr 1.
Eks otsustage ise. Esimesel pildil pole vahe peaaegu märgatavgi, teisel fotol on erinevus oluliselt silmatorkavam. Ah jaa, kuupäev, mil auto endale tagumise kaitseraua sai, oli 8. oktoober 2006.