[Väravamehaanik]

Üks ehe kodumaise autotööstuse eksemplar, mida võiks ka "omaks ja hääks" pidada, oleks kindlasti kolmerattaline väikeveok "Tempo", mida valmistati 1930-ndate aastate keskpaiku.

Omaks võib pidada siiski mootorratast Tempo, täpsemalt http://www.unic-moto.ee/motoajalugu/8.html
Tempo nimelised väikeveokid on valmistatud Saksamaal.

Mu meelest on eestlastena vaja ennekõike uurida oma tehnikatööstuse ajalugu, olgu need siis Estonia vormelid või Tartu bussid. Kuid arvestades meie tehnikatööstuse tegelikku nõrkust ja madalat prestiizi, tuleb aru saada ka inimestest, kes üritavad Koeru ART 2, asemel ikka päris Volgat liikuma saada, sest kui inimesel on üks Volga ja ta tahaks sellega hinges ikka eputada ka siis ta vaevalt mõtleb selle peale, et kehva kvaliteediga "Koeru Turbo" üldse mingi rariteet oleks.
Sama on ka kangelaslinn Karksi-Nuia plekist UAZ-ide ja topeltkabiinidega veokatega, tegu oli ju omaaegsete madalakvaliteediliste kapitaalremontidega ja tegelikkuses tuleks lisaks mustala numbrile ka orden anda sellele, kes selliseid asju stiilipuhtalt taastada mõistaks.

Teisisõnu, kui mina oleks kultuuriminister, siis ma leiaks riigieelarvest raha Tartu bussi ajaloo kodulehe ja Vaikla galerii ülalpidamiseks. Ja mõne milli võiks kulutada ka Eestis toodetud liiklusvahendite restaureerimiseks ja eksponeerimiseks juba mõnes olemasolevas Eesti riiklikus muuseumis. Ülejäänud vanatehnika ülalpidamise koormuse jaotaks huviliste kanda. Igasugused valitsuse vanad limud ei peaks olema maksumaksja raha eest ülalpeetavad, sest demokraatlik riik ei peaks fetišeerima oma esindus esemeid, küll aga tunnustama kodanike tehtut, olgu see siis võidusõidutehnika või ka lihtsamate Eesti inseneride mõttevili.  

Tegelikult jookseb see arutelu mõne aja pärast umbe, sest kõikide loogikate kohaselt peaks olema Leivategija ümbersünnitatud asjad seega Eestis palju rariteetsemad kui tehase originaalid. Kas see ka tegelikult nii on...