23-05-2007, 15:58 PM
Kui ajalooliseks sõidukiks pidada Heimar Lengi „Volvot”, siis peaksime me hakkama ju kokku koguma kõikvõimalike staaride ja staarikeste autosid, mida nad kunagi omanud on. Tanel Padari ja Dave Bentoni autod (esimesed Eesti eurovisioonivõitjad), kõigi „Vanilla Ninja” liikmete autod (esimene raja taga kuulsust kogunud Eesti band), Erki Noole, Kristiina Šmiguni, Andrus Veerpalu jt Eesti olümpiavõitjate sõidukid, Marko Märtini ja Marko Asmeri autod jne. Mari-Leenidest, Chalice’idest ja Liis Lassidest rääkimata. On ju vähemalt esimestena loetletud persoonid ka maailma silmis märksa tuntumad kui Aadu Hint või Juhan Smuul. Samas ei viitsiks meist keegi eriti imetleda mingit mõlkis Tanel Padari Ford Sierrat, olgu see kasvõi uuena poest ostetud (siinkohal vabandused Tanel Padari ees – see Sierra on lihtsalt minu fantaasia vili).
Ajaloo ja ajaloolised asjad paneb ikkagi paika aeg. Mingit Pobeda ja Volga juppidest omaaretatud ja pooleldi läbiroostetanud romut peame me väärtuslikuks, aga Leivategija kätetööd mitte. Kui möödub aga 30 aastat ja keegi leiab metsast või kuurist mõne Leivategija autole kuulunud vidina, peame me seda järsku ülioluliseks leiuks. Nii nagu me hindame praegu Tartu busse ja Karksi-Nuia UAZe, mitte aga Estfielde.
Samas pole aga ka aeg ainumäärav. Vähemalt minu arvates on mingist Arnold Rüütlile kuulunud Volgast Eesti autonduse ajaloole märksa olulisem Marko Märtini „Ford”, millega ta esimese eestlasena autoralli MM etapi võitis või „Williamsi” F1, mille roolis Marko Märtin esimese eestlasena istus või Tõnis Kasemetsa vormel Indy etappidelt. Neid aga me ilmselt kunagi üheski muuseumis ei näe.
Kohati tundub mulle, et me oleme kuidagi liiga NSV Liidu kesksed ja peame kõike nõukogudemaa avarustes valmistatut justkui endi ajalooks. Miks on Togliattis valmistatud Žiguli meile märksa olulisem kui rootslaste Saab? Asub ju Rootsi meile Togliattist mitu korda lähemal. Miks on Podeda meile kuidagi südamelähedasem kui 30-ndate aastate BMW või Mercedes? Aadu Hint ja Juhan Smuul on meie jaoks kuulsused ja nende "Volgad" olulised, kuid Albert Kivikase või Karl Ristikivi autodest ei unista keegi. Nagu nemad polekski eestlased.
Ilmselt on asi selles, et meist enamuse jaoks möödus lapsepõlv just nõukogude ajal ja lapsena on rohi ikka rohelisem. Me oleme sõitnud Volgade ja Ikarussidega, aga mitte Fordide ja Scaniatega.
Ajaloo ja ajaloolised asjad paneb ikkagi paika aeg. Mingit Pobeda ja Volga juppidest omaaretatud ja pooleldi läbiroostetanud romut peame me väärtuslikuks, aga Leivategija kätetööd mitte. Kui möödub aga 30 aastat ja keegi leiab metsast või kuurist mõne Leivategija autole kuulunud vidina, peame me seda järsku ülioluliseks leiuks. Nii nagu me hindame praegu Tartu busse ja Karksi-Nuia UAZe, mitte aga Estfielde.
Samas pole aga ka aeg ainumäärav. Vähemalt minu arvates on mingist Arnold Rüütlile kuulunud Volgast Eesti autonduse ajaloole märksa olulisem Marko Märtini „Ford”, millega ta esimese eestlasena autoralli MM etapi võitis või „Williamsi” F1, mille roolis Marko Märtin esimese eestlasena istus või Tõnis Kasemetsa vormel Indy etappidelt. Neid aga me ilmselt kunagi üheski muuseumis ei näe.
Kohati tundub mulle, et me oleme kuidagi liiga NSV Liidu kesksed ja peame kõike nõukogudemaa avarustes valmistatut justkui endi ajalooks. Miks on Togliattis valmistatud Žiguli meile märksa olulisem kui rootslaste Saab? Asub ju Rootsi meile Togliattist mitu korda lähemal. Miks on Podeda meile kuidagi südamelähedasem kui 30-ndate aastate BMW või Mercedes? Aadu Hint ja Juhan Smuul on meie jaoks kuulsused ja nende "Volgad" olulised, kuid Albert Kivikase või Karl Ristikivi autodest ei unista keegi. Nagu nemad polekski eestlased.
Ilmselt on asi selles, et meist enamuse jaoks möödus lapsepõlv just nõukogude ajal ja lapsena on rohi ikka rohelisem. Me oleme sõitnud Volgade ja Ikarussidega, aga mitte Fordide ja Scaniatega.