26-05-2007, 02:57 AM
Mõne aja seal töötanuna ütleks vast niipalju, et ega see busside tegemine suurem asi polnud. Liinitöö, nagu enamuses taolise suunitlusega tehastes, mis tüütab suht kiiresti ära ja varsti hakkab asi vastikuks muutuma.
Eks see oleneb inimesest ka. Mõnedele näiteks meeldib selline kindlal kellaajal kindla kuupalga eest kindlate tööprotsessidega tegelemine.
Kord oli seal nagu sõjaväes. Kui viis minutit ka hilinesid, võeti laksti! palgast maha. Ka lõunale minek ja sealt tulek pidid minutipealt toimuma, rääkimata töölt lahkumisest.
Tööprotsessides endis midagi huvitavat polnud. Teed oma operatsioonikese ära, võtad asjad ja kolid aga järgmise bussi peale.
Minu spetsialiteediks oli toona ühe teise mehega koos bussi katuste neetimine, papist seinaplaatide, vineerist põrandaplaatide, tagumise plastpaneeli ja tagaistmete konstruktsioonide paigaldus. Seda siis esmaste Scaniate puhul.
Üksvahe ma püüdsin ka kokku lugeda, kui palju neete me katuste sisse tambime, aga peale 900-dat läks sassi- ei suutnud järge pidada
Uuematel bussidel, milledel esiots peatustes allapoole vajub, paigaldati katused liimiga kinni. Muud operatsioonid olid samad, nagu vanadelgi bussidel.
Kaks kõige, ma julgeks öelda, et rõvedamat tööd olid tikksaega tagaotsa plastpaneeli mõõtude järgi õigeks saagimine (see peenike klaasfiibritolm, kui nahale sattus, sügeles kohutavalt) ja liim-hermeetikuga tagaosa sisepindadele, seal kus mootor asub, mürasummutusmattide paigaldus ja ühenduskohtade liimimine.
Siis läks veel õnneks, kui ise pealaest jalatallani selle musta mögaga koos polnud.
Halvimal juhul avastasid ikka kusagilt tunkede pealt mõne musta liimhermeetiku triibu.
Eks see oleneb inimesest ka. Mõnedele näiteks meeldib selline kindlal kellaajal kindla kuupalga eest kindlate tööprotsessidega tegelemine.
Kord oli seal nagu sõjaväes. Kui viis minutit ka hilinesid, võeti laksti! palgast maha. Ka lõunale minek ja sealt tulek pidid minutipealt toimuma, rääkimata töölt lahkumisest.
Tööprotsessides endis midagi huvitavat polnud. Teed oma operatsioonikese ära, võtad asjad ja kolid aga järgmise bussi peale.
Minu spetsialiteediks oli toona ühe teise mehega koos bussi katuste neetimine, papist seinaplaatide, vineerist põrandaplaatide, tagumise plastpaneeli ja tagaistmete konstruktsioonide paigaldus. Seda siis esmaste Scaniate puhul.
Üksvahe ma püüdsin ka kokku lugeda, kui palju neete me katuste sisse tambime, aga peale 900-dat läks sassi- ei suutnud järge pidada
Uuematel bussidel, milledel esiots peatustes allapoole vajub, paigaldati katused liimiga kinni. Muud operatsioonid olid samad, nagu vanadelgi bussidel.
Kaks kõige, ma julgeks öelda, et rõvedamat tööd olid tikksaega tagaotsa plastpaneeli mõõtude järgi õigeks saagimine (see peenike klaasfiibritolm, kui nahale sattus, sügeles kohutavalt) ja liim-hermeetikuga tagaosa sisepindadele, seal kus mootor asub, mürasummutusmattide paigaldus ja ühenduskohtade liimimine.
Siis läks veel õnneks, kui ise pealaest jalatallani selle musta mögaga koos polnud.
Halvimal juhul avastasid ikka kusagilt tunkede pealt mõne musta liimhermeetiku triibu.