09-08-2007, 20:54 PM
Herr Piibur,
palun mitte isiklikult võtta, aga minu arust ei olnud Sa kõige edukam hinna määramisel.
Olles rääkinud mitme "rahakotiga" juhtumisi ka sellel teemal, on kõlama jäänud hinnangud vahemikus 100 - 150 k. Taoliste juhtumite jaoks on olemas mikro-ökonoomikaski tuntud alternatiivkulu meetod. See pole nii haruldane masin, et seda Euroopas poleks müüdud või pakutud. Konkreetse auto hinda võib Lääne-Euroopa analoogidest (kas sama mark, sama tüüpi liikur, sama haruldusastmega margi sama tüüpi liikur etc) hoopis madalamaks teha ka tema taastamise ajajärk, kus kasutatud materjalid sh. värvid polnud just kõige kvaliteetsemad. Taastamise hoolikus oli tõenäoliselt priima, aga tolleaegne ruum seadis oma piirid.
Minu arust tegid lausa kaks viga - omamoodi degradeerisid enda isikut kui võimalikku tsiteeritavat autoriteeti/eksperti antud alal ja teiseks vahest kütsid tänase müüja lootused liialt üle.
Asjaolu, et sellega sõitis Eestimaa vapper poeg ja vabadussõdalane, ei anna minu arust autole kui ühele hetkel maailmas pakkumises olevale sõidukile eriliselt midagi juurde. Kõik tolle ajastu taolised autod kuulusid kellelegi väljapaistvale isikule. Egas Jüri Parijõe juttudestki tuntud linnas või müümine lihtsama kihi rahvale sellist raha toonud, et saanuks Berliet lubada. Ja ma ei usu, et emotsionaalne lisaväärtus (auto kuulus kellelegi, keda vist isegi keskkooli ajalooõpikus märgitud pole) nüüd 200 - 250k maksab.
Seega - minu arust on auto hinnangulise väärtuse määramise aluseks olnud mõisa omamine ja muu sinnakuuluv stoori absoluutselt asjasse mittepuutuv metoodika.
Ma nüüd olen vahest veidi karm, aga sellel masinal puudub praktiline väärtus, ta ei lisa midagi eesti kultuurilukku (sest selle masina mittenägemine ei ahenda mitte grammigi ennast harida sooviva inimese võimalusi aduda täpsemalt EW ajastut, Vabadussõda või tehnikaajalugu), seega me võiks temasse respektida suhtuda ja rääkida külmalt ja kainelt auto maailmaturuhinnast (kui nii võib öelda),isegi kui lätlased selle ostaksid (mida siin ikka nutta, täna ju müüjaks juba soomlane). Käitugem ikkagi erakordselt kõrget professionaalsust taotleva eksperdina, veelgi parem kui konsiiliumina, enne kui mingid numbrid lauale lajatame.
Aga see kõigest minu arvamus.
palun mitte isiklikult võtta, aga minu arust ei olnud Sa kõige edukam hinna määramisel.
Olles rääkinud mitme "rahakotiga" juhtumisi ka sellel teemal, on kõlama jäänud hinnangud vahemikus 100 - 150 k. Taoliste juhtumite jaoks on olemas mikro-ökonoomikaski tuntud alternatiivkulu meetod. See pole nii haruldane masin, et seda Euroopas poleks müüdud või pakutud. Konkreetse auto hinda võib Lääne-Euroopa analoogidest (kas sama mark, sama tüüpi liikur, sama haruldusastmega margi sama tüüpi liikur etc) hoopis madalamaks teha ka tema taastamise ajajärk, kus kasutatud materjalid sh. värvid polnud just kõige kvaliteetsemad. Taastamise hoolikus oli tõenäoliselt priima, aga tolleaegne ruum seadis oma piirid.
Minu arust tegid lausa kaks viga - omamoodi degradeerisid enda isikut kui võimalikku tsiteeritavat autoriteeti/eksperti antud alal ja teiseks vahest kütsid tänase müüja lootused liialt üle.
Asjaolu, et sellega sõitis Eestimaa vapper poeg ja vabadussõdalane, ei anna minu arust autole kui ühele hetkel maailmas pakkumises olevale sõidukile eriliselt midagi juurde. Kõik tolle ajastu taolised autod kuulusid kellelegi väljapaistvale isikule. Egas Jüri Parijõe juttudestki tuntud linnas või müümine lihtsama kihi rahvale sellist raha toonud, et saanuks Berliet lubada. Ja ma ei usu, et emotsionaalne lisaväärtus (auto kuulus kellelegi, keda vist isegi keskkooli ajalooõpikus märgitud pole) nüüd 200 - 250k maksab.
Seega - minu arust on auto hinnangulise väärtuse määramise aluseks olnud mõisa omamine ja muu sinnakuuluv stoori absoluutselt asjasse mittepuutuv metoodika.
Ma nüüd olen vahest veidi karm, aga sellel masinal puudub praktiline väärtus, ta ei lisa midagi eesti kultuurilukku (sest selle masina mittenägemine ei ahenda mitte grammigi ennast harida sooviva inimese võimalusi aduda täpsemalt EW ajastut, Vabadussõda või tehnikaajalugu), seega me võiks temasse respektida suhtuda ja rääkida külmalt ja kainelt auto maailmaturuhinnast (kui nii võib öelda),isegi kui lätlased selle ostaksid (mida siin ikka nutta, täna ju müüjaks juba soomlane). Käitugem ikkagi erakordselt kõrget professionaalsust taotleva eksperdina, veelgi parem kui konsiiliumina, enne kui mingid numbrid lauale lajatame.
Aga see kõigest minu arvamus.
Lähedal asuvat tuld on kaugemal asuva veega raske kustutada...