10-08-2007, 11:02 AM
(Seda postitust muudeti viimati: 10-08-2007, 11:06 AM ja muutjaks oli peeterpaul.)
To Dad:
see masin pole ka minu huviorbiidis, selle ajastu maisnad ka mitte. Ma tõepoolest ei taha seda endale lubada. Olen väga selgelt omale selgeks teinud, et nii kauge ajahorisondi taguste asjade hankimise aeg oli tükk aega tagasi. Ma pole idioot, et hakata täna 0-punktist "võidu jooksma" viiekümnedates, kuuekümnendates kodanikega, kes alustasid kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel. Kui olukord oleks vastupidi (ma ikka tahaks seda osta), siis ma sõna ei võtaks. Südametunnistus ei lubaks.
Ja iga kodanik, kes arvamust avaldab, EI OLE EKSPERT. Mina veel vähem. Nii et ära pikka viha pea. Ja Eesti võib-olla oi-oi kui väike, aga päris kõiki inimesi sa tunda ikka ei suuda, veel vähem oma tuttavatele lisaks neid, keda mina tunnen. Nii et veelkord - ära pikka viha pea, kui tahad siis ainult viivu...
To Piibur: Ma natuke mõtisklesin veel asja üle, veidi tormakalt sai postitus tehtud. Et veelkord - ei tahtnud isikut rünnata, vaid meetodit. Juhtusin hiljuti kuulama Voldemar Kolgat- temalt pärines ka tiraad teemal mõisad ja eestlased. Vot need viimased vaatasid esimest tavaliselt ikka läbi aia ja imestasid, et kus on ikka sakstel mõte tulnud - istutada puud ühte ritta. Eestlastel on olnud ajast aegu, et kuhu seeme kukub, sealt võrsub. Sõita läbi mõisa-allee võib vabalt viia nõrgema tervisega inimese langetõbisse...
Aju töösagedus võib ühtida puude möödavälkumise sagedusega.
Ja kui siia panna nüüd juurde ennemgi jutuks olnud rahvuseepose adaptsioon (sest saksterahvusel ju oli, võiks eestlastelgi olla), ega see Kolga nüüd väga mööda vast ei pannudki.
No ja sealt mõttelõnga alustatuna hakkaski mulle veidi vastu masina sidumine mõisaga. Meil (eestlastel) ei ole midagi ühist mõisatega. Me võime täna neid juba omada, aga arhitektuurse väärtusega kinnisvarana. Mitte mõisana selle algupärases tähenduses. Ja kui on vara, siis on sellel väärtus ja väärtusel kindlaksmääramise metoodika.
Põhjamaa inimesel on kolm ratsionaalset tungi - katus pea kohal, et ära ei külmuks, järglaste saamine (eestlaste seisokhast) ja nendes heade mõtete
arendamine (inimkonna seisukohalt). Indias on siis need kaks viimast - seal aastaläbi soe.
Ülejäänu on juba irratsionaalne. Algmõistes - kas sul on see Berliet (või kolmkümmend muud) või mitte, mis vahet seal on. Ja siis jõudsin vahvale arusaamale - kui sa näiteks oled oma kodu kaotanud (põlvkond, kes küüditati), võid sa vabalt olla valmis maksma absurdset hinda, et seda tagasi saada. Aga sa võid ka kahe lalaga trampida, et tagasi ja mitte kopikatki. Ehk ratsionaalses olukorras võid ja oled õigustatud käituma irratsionaalselt. Pöördvõrdes - irratsionaalses olukorras (näiteks antiikauto ostmine) peaksime olema ratsionaalsed, lausa puritaanlikult ratsionaalsed.
Ekspertidest. Ma mõtlesin vähe laiemalt, aga kod.Piibur vist oli argielus kinni ja mõtles närviliselt kodukamara piires. Sotheby ja Christie's juures (ja mujalgi) töötab või tegutseb kindlasti eksperte. Ikka sõna õiges tähenduses. Ja nende arvamusega ei saa manipuleerida ning nende reputatsioon on ülimalt kõrge, mis sest, et hinnang vahel karm. Pürgida tasub alati kõrgemale, keegi võiks ju Eestiski omale tõepoolest pagunid välja teenida selles vallas - et siis kunagi ehk ka rahvusvaheliselt koteeritud saada. Ma arvan, et nn. hinnamääramise eksperdi reputatsioon baseerubki kaasustel - millistele isenditele on ta hinnangu andnud, kui haruldased on need olnud, millise taastamise astmega etc.
Ma ei saanud aru lause tagamõttest - kui keegi paneb lambist hindu, siis võib-olla keegi maksabki ja mõne aja pärast muutub ka keskmine hind. Kuhu Sina soovisid seda hinda sattuvat siis - kõrgemale või madalamale?
Konsiiliumidest - ma tõepoolest ei tunne eriti vanatehnika seltsielu eestvedajaid, ma tean vaid umbes viite kollektsionääri. Üha rohkem tundub, et jumal tänatud, et ei tunne.
Aga konsiiliumi järgi võib tekkida vajadus väga lihtsalt. Irratsionaalse käitumise tulemusena kokku pandud kollektsioon võib kokku puutuda ratsionaalse maailma normiga - kindlustusega. Kui keegi nn. positiivne "hull" võib tahta importida ajutiselt kuhugi riigipiire ületavasse kohta Eestis paiknevat autode kogu, siis oleks mõistlik see kindlustada. No ja väärtus? Hindamatu? Loomulikult. Aga palun väljendage rahanumbritega seda hindamatut....
Puutusin alles kolm kuud tagasi kokku projektiga, kus Kumu soovis Eestisse tuua Miro näitust. See vist jääbki siia tulemata, sest sõnale hindamatu kirjutati taha (oli vist) kindlustupoliisi makseks 40 000 EUR. Tegemist siis ibeeria poolsaare enda eksperdi hinnanguga. Meilt ei leitud kedagi, kes isegi vastu vaidleks. Aga meil ju võiks keegi selles vallas olla. Või kuidas?
see masin pole ka minu huviorbiidis, selle ajastu maisnad ka mitte. Ma tõepoolest ei taha seda endale lubada. Olen väga selgelt omale selgeks teinud, et nii kauge ajahorisondi taguste asjade hankimise aeg oli tükk aega tagasi. Ma pole idioot, et hakata täna 0-punktist "võidu jooksma" viiekümnedates, kuuekümnendates kodanikega, kes alustasid kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel. Kui olukord oleks vastupidi (ma ikka tahaks seda osta), siis ma sõna ei võtaks. Südametunnistus ei lubaks.
Ja iga kodanik, kes arvamust avaldab, EI OLE EKSPERT. Mina veel vähem. Nii et ära pikka viha pea. Ja Eesti võib-olla oi-oi kui väike, aga päris kõiki inimesi sa tunda ikka ei suuda, veel vähem oma tuttavatele lisaks neid, keda mina tunnen. Nii et veelkord - ära pikka viha pea, kui tahad siis ainult viivu...
To Piibur: Ma natuke mõtisklesin veel asja üle, veidi tormakalt sai postitus tehtud. Et veelkord - ei tahtnud isikut rünnata, vaid meetodit. Juhtusin hiljuti kuulama Voldemar Kolgat- temalt pärines ka tiraad teemal mõisad ja eestlased. Vot need viimased vaatasid esimest tavaliselt ikka läbi aia ja imestasid, et kus on ikka sakstel mõte tulnud - istutada puud ühte ritta. Eestlastel on olnud ajast aegu, et kuhu seeme kukub, sealt võrsub. Sõita läbi mõisa-allee võib vabalt viia nõrgema tervisega inimese langetõbisse...
Aju töösagedus võib ühtida puude möödavälkumise sagedusega.
Ja kui siia panna nüüd juurde ennemgi jutuks olnud rahvuseepose adaptsioon (sest saksterahvusel ju oli, võiks eestlastelgi olla), ega see Kolga nüüd väga mööda vast ei pannudki.
No ja sealt mõttelõnga alustatuna hakkaski mulle veidi vastu masina sidumine mõisaga. Meil (eestlastel) ei ole midagi ühist mõisatega. Me võime täna neid juba omada, aga arhitektuurse väärtusega kinnisvarana. Mitte mõisana selle algupärases tähenduses. Ja kui on vara, siis on sellel väärtus ja väärtusel kindlaksmääramise metoodika.
Põhjamaa inimesel on kolm ratsionaalset tungi - katus pea kohal, et ära ei külmuks, järglaste saamine (eestlaste seisokhast) ja nendes heade mõtete
arendamine (inimkonna seisukohalt). Indias on siis need kaks viimast - seal aastaläbi soe.
Ülejäänu on juba irratsionaalne. Algmõistes - kas sul on see Berliet (või kolmkümmend muud) või mitte, mis vahet seal on. Ja siis jõudsin vahvale arusaamale - kui sa näiteks oled oma kodu kaotanud (põlvkond, kes küüditati), võid sa vabalt olla valmis maksma absurdset hinda, et seda tagasi saada. Aga sa võid ka kahe lalaga trampida, et tagasi ja mitte kopikatki. Ehk ratsionaalses olukorras võid ja oled õigustatud käituma irratsionaalselt. Pöördvõrdes - irratsionaalses olukorras (näiteks antiikauto ostmine) peaksime olema ratsionaalsed, lausa puritaanlikult ratsionaalsed.
Ekspertidest. Ma mõtlesin vähe laiemalt, aga kod.Piibur vist oli argielus kinni ja mõtles närviliselt kodukamara piires. Sotheby ja Christie's juures (ja mujalgi) töötab või tegutseb kindlasti eksperte. Ikka sõna õiges tähenduses. Ja nende arvamusega ei saa manipuleerida ning nende reputatsioon on ülimalt kõrge, mis sest, et hinnang vahel karm. Pürgida tasub alati kõrgemale, keegi võiks ju Eestiski omale tõepoolest pagunid välja teenida selles vallas - et siis kunagi ehk ka rahvusvaheliselt koteeritud saada. Ma arvan, et nn. hinnamääramise eksperdi reputatsioon baseerubki kaasustel - millistele isenditele on ta hinnangu andnud, kui haruldased on need olnud, millise taastamise astmega etc.
Ma ei saanud aru lause tagamõttest - kui keegi paneb lambist hindu, siis võib-olla keegi maksabki ja mõne aja pärast muutub ka keskmine hind. Kuhu Sina soovisid seda hinda sattuvat siis - kõrgemale või madalamale?
Konsiiliumidest - ma tõepoolest ei tunne eriti vanatehnika seltsielu eestvedajaid, ma tean vaid umbes viite kollektsionääri. Üha rohkem tundub, et jumal tänatud, et ei tunne.
Aga konsiiliumi järgi võib tekkida vajadus väga lihtsalt. Irratsionaalse käitumise tulemusena kokku pandud kollektsioon võib kokku puutuda ratsionaalse maailma normiga - kindlustusega. Kui keegi nn. positiivne "hull" võib tahta importida ajutiselt kuhugi riigipiire ületavasse kohta Eestis paiknevat autode kogu, siis oleks mõistlik see kindlustada. No ja väärtus? Hindamatu? Loomulikult. Aga palun väljendage rahanumbritega seda hindamatut....
Puutusin alles kolm kuud tagasi kokku projektiga, kus Kumu soovis Eestisse tuua Miro näitust. See vist jääbki siia tulemata, sest sõnale hindamatu kirjutati taha (oli vist) kindlustupoliisi makseks 40 000 EUR. Tegemist siis ibeeria poolsaare enda eksperdi hinnanguga. Meilt ei leitud kedagi, kes isegi vastu vaidleks. Aga meil ju võiks keegi selles vallas olla. Või kuidas?
Lähedal asuvat tuld on kaugemal asuva veega raske kustutada...