[smolin]

Põhiline, mis iseloomustas nõuka-aegset autoteenindust, oli defitsiit. Puudus oli kõigepealt töökodadest endist. 70-ndatel Rakveres autoteenindust polnudki, Žiguli teenindus oli Haljalas. Isa käis Moskvitšiga Kohtla-Järvel, Jõgeval või Tallinnas. Räägiti, et varem oli asi veel hullem. Juppide puudusest oli eespool juba juttu.
Defitsiit kasvatas muidugi remondimeeste ülbust. Ka altkäemaks ei pruukinud kvaliteeti ja suhtumist kuigivõrd parandada. Remontija tundis end peremehena ja võis klienti peetida, kuidas tahtis. Polnud ju karta, et kliendid ära läheksid, neil polnud kuskile minna. Lisaks altkäemaksule võeti ka "ametlikult" üsna jõhkralt juurde. Üks näide: onu läks oma Mossega Tallinna teenindusse käsipiduri trossi vahetama. Pärast kassas küsiti: "Käsipiduritross, ja mis peegel teil oli, kas sise või välis". Mingit peeglit muidugi ei vahetatud, ju oli remondimehel mõnele tuttavale peeglit tarvis ja lasi selle suvalisel kliendil kinni maksta. Lärmi tõsta polnud mõtet, see rikkunuks suhted remondimeestega põhjalikult ja toonuks edaspidi kaasa veel hullema peetimise. Mudugi võib küsida, et miks onu ise trossi ei vahetanud? Nojah, sellistes tingimustes tegi igaüks, kel vähegi oskusi ja võimalusi, remonti ise või otsis tuttavate ja tuttavate tuttavate kaudu erategijaid, kelle puhul võis loota paremat kvaliteeti ja inimlikumat suhtumist, kuid ka kõrgemat hinda.
Omaette jant oli kummidega. Kui kumme müüdi, siis reeglina kahekaupa, nelja uut kummi sai ehk ainult tutvuste abil. Praegu, kui kummitöökodasid lausa iga nurga peal, tundub uskumatu, et sõitsime isaga Rakverest Tallinna kumme hankima ja velgedele monteerima. Ju siis lähemalt ei saanud. Monteerimine käis midugi nii, et autol tuli ise ratas alt võtta ja töökotta viia. Tõstukile pääsu tulnuks ilmselt oodata terve päeva. 80-ndatel tekkisid Eesti linnadesse kummide vastuvõtu punktid, kuhu sai anda kumme protekteerimiseks. Tüki aja pärast said sealt siis oma kummid tagasi (kui said, muidugi). Mõni kumm käis mitu ringi prottimisel. Üks tuttav rääkis, et temal käis üks Sapaka kumm kuus korda protis.
Olen välismaistest ajakirjadest autoteeninduste teste lugenud 80-ndate algusest alates ja jutt on ikka olnud ühesugune: kvaliteet on kehv, hinnad aga tõusevad mühinal. Näib, et on tegu lääneliku autokultuuri paratamatu lisandiga: mida rokem on autosid, seda vähem autoomanikud tehnikat tunnevad ja seda mõnusamalt elavad remondimehed.