[zazik]

Ei, ma ei ole naiivne, tõenäoliselt on see su seisukoht isegi mingil määral õige. Minu point on selles, et selline "ennetav" kurjategijaks tembeldamine ei ole õigusriigile kohane. Inimest saab ja tuleb süüdi mõista vastavalt sellele, millised teod on fikseeritud (isetegevuslaste vastu olen, sest fikseerimise kvaliteet pole piisav) ja järelevalvet teostada ning karistus määrata vastavalt teo ohtlikkuse astmele (bussirajal sõitmine ja muidu sõelumine ei ole kuigi ohtlik tegevus).

Nõus, et ei ole ohtlik tegevus, kuid viib siiski ahelreaktsioonile. Vaadatakse, et ta teeb, ma teen kah ja niimoodi meil ühissõidukirajad kinni sõidetaksegi jne. Lisaks kaasliiklejate närvikulu ja sõelumistest tingitud plekimõlkimistega kaasnevad kahjud.
Liiklus on üldse selline pika viivitusajaga nähtus (eriti mis puutub positiivsetesse muudatustesse), seetõttu on minu arvates vägagi teretulnud, et on hakatud samme astuma üleüldise mentaliteedi parandamise suunas (kasvõi raskete trahvide hinnaga). Ühes eesti autojobude foorumis oli selle üle pikk arutelu, kus üks ajakirjaveergudel kiirete autodega kuulsust kogunud kodanik sisuliselt parastas, et liiklussurmade arv kohe hoobilt ei vähenenud peale karistuste kehtestamist, teine nuttis ja halas, et teda igapäevaselt "kotitakse" politsei poolt (pärast seda kui ta korduvalt on ajakirjanduses ja mujal välja öelnud, et seadustest on tal sügavalt suva) ja kolmas kelkis, et ta tahaks trahve edasi maksta, sest need teda ei heiduta, aresti rakendamine ei ole aga tema nägemuse järgi õigusriigile kohane.
Sellise mentaliteedi vastu peabki hakkama võitlema, kelle vastu sõnad ei aita, rakendada rasket rahalist karistust, kellele see ka ei aita, tuleb puuri pista. Ühiskondlikult kasulikku tööd meil kahjuks ei rakendata, see oleks suhteliselt paras karistus paadunud "kergetele" rikkujatele. Igaühele oma mõõduga, kui tema "kotib" ühistransporti, siis ühiskond "kotib" teda.

Sellise tegevuse tulemusena võib loota, et minu (ja nende) lapsed saavad ehk õppida liiklema normaalsemates liiklusoludes.