[peeterpaul]

Tore päev oli. Tublid tegijad !
kempsud olemas.

100 % nõus. Kemmergud jäidki mainimata. Hoolikalt läbi mõeldud, elegantselt teostatud.
Üldse - kuidagi vähe on positiivsust meil siin maarjamaal. Mõtled ja ütled - geenius ja kuidagi kumab läbi kaitsepositsioon/tormatakse asja selgitama.
Tahtsin tagasihoidlikult esmakülastajana tunnustust avaldada, läks nagu alati.
Olen viimasel ajal jälginud, millist keelt&meelt kaasfoorumlased kasutavad, liiga tihti on muretsemist küll nappide ressursside, küll ülihõivatud aja, küll hilisöistel tundidel töötamise ja jumal teab veel mille pärast. Ja see kordub, kordub. Stress on selle asja nimi (võimalused miinus vajadused). Või alaväärsuskompleks. Eesti on võimalusi täis, k.a. vanatehnikaga harrastamiseks. Leidub isendeid igale maitsele (Kurtnalgi müüakse neid, kui soovite), leidub tehnilist kirjandust, leidub ka trobikond väljapanekuid, leidub ka muuseas kohti, kuhu oma kallike mingiks ajaks deponeerida (ja lahendada seeläbi ruumiprobleem), leidub ettevõtteid, kust vajalikke teenuseid osta. Ja musta huumorina - leidub ka piisavalt surejaid, kes hauda oma üliainukesi, superharuldasi ja viiendas ülivõrdes korrastatud, taastatud, hoolikalt restaureeritud maarjamaa erakordseid, suurimaid, erandlikumaid isendeid kaasa ei võta. No kas peab just iga hinna eest omama seda kõige ainulaadsemat, ülevaatlikumat ning põhjalikumat?
Põhimõtteliselt võib küll, aga kirst tehakse ikkagi Teie mõõtude järgi...
Ja pärand inimesest peaks olema ikkagi mälestus muhedast mehest, kes teadis näiteks palju lugusid, oskas paljut, vedas enesega kaasa teisigi.
Siin puhkab mees, kes oma eluajal omas suurimat kollektsiooni vankrivedrusid - igast Liivimaa külast oli temal näidis olemas. Pole just kuigi innustav...

Laadast - mina tahan küll järgmine samuti külastada (kuigi vastupidiselt eelpool enda poolt soovitatule, jätaksin kalli kaasa jällegi maha - mõjub rahakotile tervislikumalt). Oli tore üritus.
Tagasihoidlik arendusidee minu poolt - las need mitte ni väga vanatehnika huvilised käivad ikka ka, ärge neid matseetega tagsi peksma hakake. Asi selles, et päeva üks mõte on ka meelitada kadunud/koltunud asjakesed päevavalgele, et need satuksid nendest huvitatute kätte, mitte prügimäele. Aga arvestatav hulk eestlasi pole nii edevad, et kauplema hakata. Äkki saaksite oma teenitud tuludest palgata ka usina kaupmehe kohapeale, kelle hoole alla saaks inimene tuua midagi müügiks. Oletame, et inimesel on üksainus hammasratas, ta ei hakka ju platsi rentima. Ning see hammasratas võib täiesti vabalt olla kaasfoorumalse Oldmopedi otsitud muhvkinnitusega võrrile mõeldud hammasratas...näiteks.
Saaks asjakese ühepäeva komisjoni butiiki panna. Määrab siis hinna ise või aitab kaupmees. On ta seal päeval, kaua on. Kui lahkuda tahab võtab tagasi, kui müüdud pole. No mõni ei võtagi tagasi ja maha ka ei müüda - rändab siis kas vanametallikasti või kuhugi. On täiesti arvestatav hulk inimesi, kes pelgavad aktiivset kauplemist. Kuid sedasi saaks jällegi osa asju ringlusse.

Lõhkeainete osas mõistan muret. Ilmselgelt ei piisa ainult korraldaja poolsest kinnitamisest, et see on keelatud. Ehk peaks aktiivsemat preventsioonitehnikat kasutama ning need instantsid aktiivselt kaasama, a la müügiplasti kätte andes võtma allkirja, et nõudest teadlik ning hoiatama samas, et tehakse koostööd ka ametivõimudega. Parafraseerides kod. Sirgi poliitikat - karistus saab olema mitte näidispoomine, aga vältimatu?

Seega korraldajad - tehke edasi ja ärgu Teid morjendagu kriitika.
"Rahvas vilistab mu välja, aga mina lähen tagatuppa, loen raha üle ja aplodeerin iseendale" - kes sellist äraspidist positiivsust harrastas?